Eesti Kesknõukogu Kanadas (EKN) poolt korraldatud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15. aastapäeva ja Musta Lindi Päeva 20. aasta tähistamist pühitseti neljapäeval, 7. septembril Eesti Maja suures saalis. Ümber saali paigutatud ümarad lauad olid täidetud ooteärevuses publikuga, keskosa oli jäetud kahtlaselt lagedaks. Selle otstarve selgus veel enne algust ka neile, kes polnud juhtunud eelreklaami lugema. Tugeva aplausiga tervitati sissemarssivaid kauneis Kihnu rahvarõivais paare, kes lava ees neile varutud laudades istet võtsid.
Mikrofoni ette astus EKN-i esimees Avo Kittask, kes tervitas ja tutvustas külalisi toimuvaga. Oldi tulnud pühitsema Eesti Vabariigi taassündi, millest juba 15 aastat möödunud, kuid ka Musta Lindi aastapäeva, mis oli kurikuulsa Molotov-Ribbentrop pakti avalikustamisega rahvuslikult oluline sündmus ja tähtis ettevalmistav tegur meie rahva iseseisvuse püüdlustel. Ta luges ette kadunud laulumehe ja helilooja Paul Tammeveski prohvetlikud sõnad, mis 1972. aastal toimunud esimeste Ülemaailmsete Eesti Päevade puhul kuulutatud kaashiidlastele ja mida nüüd hästi sobis kogu eestlaskonnaga jagada.
Taasiseseisvumise teemal kõneles Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas Laas Leivat ja Musta Lindi Päevaga seostunud sündmustest Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo, kes oli Bostoni Musta Lindi koordinaatoriks. Viimane edastas ka üllatava uudise, et 2008. aasta Esto pidustused toimuvad siiski Londonis, kuigi sealtpoolt oli varem saabunud äraütlemisteade. Eesti Kaitseväe lipnik Peeter Leppik jagas välja tänukirjad isikuile ja oganisatsioonidele, kes olid rahaliselt toetanud Tapa Väljaõppekeskuse juurde rajatud kabeli ehitust.
Lavale paigutatud suurel ekraanil näidati paari videomeenutust Musta Lindi liikumisega seotud sündmustest. Lõpuks sai sõna selle liikumise mõtte algataja ning Musta Lindi ülemaailmse komitee esimees EKN-i liige Markus Hess, kes kõneles nii eesti kui inglise keeles, seda väliskülaliste huvides, kelledest publikule tutvustati leedulaste esindajat kui aktiivset tegelast MRP avalikustamise töös.
Enne õhtueine nautima asumist oli Avo Kittaskil veel paar teadet. Selgus, et fuajees on avatud AKEN (seda akronüümi vist tuntakse) vaikseks oksjoniks. Viimase puhul oli kuulda heatujulisi märkusi, et ei maksa metallrahaga oksjonile minna — kõlin häirib pidustuste käiku. Teiseks oli tantsuansamblit saatva Pärnu Poiste CD plaat müügil. Siis ütles päevakohased palvesõnad praost Thomas Vaga USA-st, mille järele asus tegevusse Ülle Veltmanni vilgas toitkond (siinkirjutaja personaalpanus eesti keelele).
Järgneva tunnikese kirjeldusest lubab heatahtlik lugeja mul loodetavasti üle hüpata. Eesti Maja kohviku toidukvaliteet peaks olema kõigile piisavalt tuttav. Lisaks sain taldriku kõrval lebava märkmiku tõttu lauakaaslastelt korralikult aasida, et nüüd pannakse kirja kõik lubamatud luristamised ja magusad matsutamised. Ei pane, kallid sõbrad, las lauakombed jääda ikka avalikustamata. Pigem pigistame Pärnu Poisse ja karistame Kajakaid.
Ja siis nad tulid. Esimesena lõid hoo sisse laval rivistunud Pärnu Poisid. Neli rahvarõivais noormeest kahe lõõtspilli, klarneti ja tuubaga. Tõelised külapillimehed, kes kohe tekitasid simmanimeeleolu, mida Kajakate sissehõljumine kujukalt süvendas. Ei lugenud paare, kuid neid oli üsna mitu ja tants oli vahva ning nauditav. Kava oli vaheldusrikas ja meeleolukas, küllap osalt ka tingitud asjaolust, et enamus olid autoritantsud, nagu neid tänapäeval nimetatakse. Üldtuntud traditsioonilisi rahvatantse oli vähe, kui üldse. Võhikuna ei söanda sel teemal sõna võtta, kuid ainus tuttav tants oli lisapalana esitatud jooksupolka. Isegi igipõlist perekonnavalssi oli mõningal määral „stiliseeritud“. Vahelduseks pakuti ka daamide (kui sellist muidu nii viisakat sõna sobib simmanimeeleolus kasutada) soolotantsu, kus kajakapiigad liuglesid kui luiged. Mehed muidugi reageerisid sellele kohe omapoolse soologa, mida loomulikult õllekappadeta teha ei sobinud ja milles uhkelt kaasa kargas seni teadustajana tegutsenud isakajakas. Hiljem selgus, et see oli trupijuht, kelle isik reporteri hooletuse tõttu tuvastamata jäi. Siiras vabandus.
Kogu kava oli ulatuslik. Veerandtunnise vaheajaga kokku kestis see umbes poolteist tundi, mistõttu mõned vanemad vaatajad väsisid rutem kui esinejad. Vaheajal vahetati garderoobi. Ühtlase Kihnu rahvarõiva asemel kirendas saal nüüd paljude erinevate maakondade rõivastusest. Pole imeks panna — tegemist on ju rahvuskultuuriseltsiga, milles tants pole ainus funktsioon. Pillimehed demonstreerisid jõudumööda ka oma lauluoskust, ikka rahvapärases stiilis.
Siinkirjutajale avaldas sügavaimat ja meeldivaimat mõju asjaolu, et nõtked tantsijad polnud enam poisi- ega plikaeas. Ei saa ka öelda, et nad oleksid olnud teises nooruses. Ei, nad olid osanud esimest kauem alles hoida kui paljud meist. See polnud eitede-taatide, vaid väärikate taluperemeeste- ja naiste pidutsemine pärast heina- või külvitööd. Pärnu Poiste kohta oli kuulda, et nad pole Kajakatega regulaarses koostöös, vaid õppisid ringreisi jaoks nende kava ära. Koostöö sobis aga hiilgavalt.
Programmi lõpus tänas Kajakate naissoost esindaja (kahjuks olen jälle nimekriisis) korraldajaid sõbraliku vastuvõtu eest ning kostitas neid kodumaiste trükistega. Hilise tunni tõttu lahkus enamus vanemaid pidulisi ja seetõttu ei oska öelda, kas kavatsetud üldise tantsuni üldse jõutigi. Ootusärevaid nooremaid jäi igatahes veel küllalt kohale.
Kokkuvõttes julgen öelda, et kui suitsupääsuke poleks eesti rahvuslinnu kohta juba ära napsanud, oleksid torontolased sel õhtul kajaka kandidatuuri üles seadnud. Ja ühele agaralt pruugitud väljendile võinuks hetkemeeleolus anda vastuse: jah, just sellist Eestit me tahtsime.
