Balti riikide kutsumine Põhja-Atlandi kaitseallianssi, NATOsse 21. nov. kroonis seda dramaatiliste sündmuste ahelat, mis oli alanud Saksa Liidupäeva valimistega 22. sept. ning hõlmas kõrgpunktina ka 5. nov. Kongressi valimisi USAs. Need kaks kuud muutsid põhjalikult meie planeedi palge. Esiletõstmist väärivad eelkõige kolm drastilist muutust globaalsete geopoliitiliste jõudude suhetes.
Esiteks — revolutsiooniline pööre meie arusaamises sõjast ja julgeolekust. Tulevane sõda ei toimu enam kahe vastaka jõu rindejoonel, vaid potentsiaalsete tülikollete võrgustikus.
Teiseks — maailmarahu ei olene enam globaalsetest multilateraalsetest mittekallaletungi-lepingutest nagu nt. ÜRO statuudid, vaid esmajoones koalitsioonidest, mis moodustatakse vastavalt tarvidusele.
Kolmandaks — vastutus maailmarahu eest lasub (vähemalt lähitulevikus) peamiselt kahel megavõimul ja endisel verivaenlasel, USAl ja Venemaal. Euroopast on saanud probleem, mitte lahendus. Ehk nagu ütles Moskva mõttetanki, USA-Kanada Instituudi direktor Sergei Rogov: „Julgeoleku-küsimustes mõistavad USA ja Venemaa teineteist nüüd palju paremini kui kumbki meist mõistab Euroopat.“
Kolumnist Charles Krauthammeri analüüsi kohaselt võtab maailmas toimunud muutused kenasti kokku NATO ümbersünd Praha tippkonverentsil. Krauthammer kirjutab Washington Post’is:
„NATO kui sõjaline liit on surnud. Ta jäi haigeks Berliini müüri kokkuvarisemisel ja heitis hinge Afganistanis. Kui Ühendriigid hävitasid Talibani ühes täiesti uut laadi sõjas vaid käputäie meeste ja oma täpsus-laskemoonaga, demonstreeris see sõjalisi võimeid, mis on kvalitatiivselt niivõrd üle meie liitlaste omist, et NATO muutus silmapilkselt mineviku igandiks.“ Ja Krauthammer lisab:
„NATOst on saanud poliitiline klubi samasuguse mõttelaadiga riikidele. Venelased mõistavad NATO uut rolli paremini kui paljud ameeriklased.“ (WP, 22. nov.)
Kuid nagu vastuseks Krauthammarile kinnitas uus, laiendatud NATO 21. nov. Praha tippkonverentsil oma üksmeelset toetust USAle sõjas globaalse terrorismi ning massihävitusrelvade leviku vastu ja seda ka väljaspool Euroopa piire, teatud tingimustel isegi Iraagis. Sellega on NATO ikkagi kindlustanud endale nishi geopoliitiliste jõudude uues konstellatsioonis.
Võibolla aitab see ka vähendada seda eurooplaste instinktiivset antagonismi Ameerika vastu, mis paljastus teravalt Saksa valimiste ajal septembris. Kantsler Gerhard Schröder kasutas valimispropagandas president Bushi sõjaplaani Iraagi vastu Ameerika-vaenulike sakslaste häälte püüdmiseks, mis tal ka õnnestus. Anti-ameerikalikud sakslased andsid talle valimisvõidu. Wall Street Journal’i Moskva korrespondent Guy Chazan tsiteerib ses asjas üht kõrgemat Duuma liiget:
„Eurooplased lihtsalt ei mõista terrorismi. Euroopa on olnud uskumatult õnnelik. Nende pealinnades ei ole plahvatanud lennukid ega pole vallutatud teatrihooneid. Nende arusaam terrorismist on puht-teoreetiline.“ (WSJ, 21. nov.)
Nüüd on aga just need riigid saanud Euroopa integraalseks osaks, kelle ajalugu 20. sajandil oli tulvil terrorit, gulaagi ja holokausti. Esimest korda koosneb Euroopa manner nüüd iseseisvaist, suveräänseist rahvusriikidest. See, ütleb Washington Post’i juhtkiri, oli üks NATO kahest suursaavutusest. Esimeseks oli Nõukogude agressiooni tõkestamine möödunud sajandil ja teiseks on mandri konsolideerimine nüüd — nagu selle on formuleerinud president Bush — „vabaks ja terviklikuks Euroopaks rahus“.
Kaks kuud, mis muutsid maailma
Arvamus
TRENDING
