Nädala portree

Ingridi ja Kai sõprus ulatub juba mitukümmend aastat tagasi: mõlemad on sündinud Torontos eesti perekondades ja olnud lapsepõlvest saati eestlusega seotud. Neid on sidunud mitmed ühised huvialad, nagu võimlemine Kalev Estienne'is ja Estodel osalemine; ning tegevus korporatsioonis Amicitia, kus on peetud nii esinaise kui mitmeid juhatuse liikme ameteid. Kuigi mõlema naise erialane töö on olnud hoopis midagi muud, seob neid viimasel ajal veel ka huvi kunsti vastu ja ühiste näituste-müükide korraldamine.

Ühel eriliselt külmal talvepäeval istume Ingridi mugavas ja päikselises kodus Torontos, soojendame end Ingridi valmistatud kapsasupiga (muide, söögitegemine kuulub samuti tema huvide hulka), räägime juttu ja vaatame nende loomingut.

Kai elab juba 13 aastat Burlingtonis, kus ta alustas oma kunstkeraamikaga tegelemist Burlington Arts Centre'is. Ta kuulub mitmesse klubisse, mille kaudu osaleb nädalalõpu workshop'idel, puutudes kokku teiste erialainimestega ja õppides uusi kogemusi. Enamus tema töid on funktsionaalsed: massiivsed veiniklaasid, tassid, taldrikud, juustu- ja pasteedialused, kandikud, küünlajalad; värvidest domineerivad lilla, rohekas, kollane ja sinine.

Õppinud on ta aga erialase tööna hoopis midagi muud: ta lõpetas Sheridan College'is äriadministratsiooni alase kursuse ning töötas sel alal ligi 20 aastat. Huvi kunsti vastu on ta aga alati tundnud ning nii saigi tasapisi vastavaid kursusi võtma hakatud. Tegevus süvenes, ta hakkas koos teiste gruppidega näitustel esinema ja oma töid müüma ning tekkis justkui lumepalliefekt: kui asjad lähevad hästi, saad sellest julgustust ning ajapikku kujunebki hobist töö. Kail on kodus oma keraamikastuudio ning ta teeb seal kõik otsast lõpuni ise. Samas võimaldab see planeerida oma aega, ei pea töötama hommikust õhtuni, vaid valida aegu sobivalt nii iseenda kui pere huvisid silmas pidades.

Ingrid on lõpetanud Toronto Ülikooli B. Sc. kraadiga, alustades juba peale kolmandat ülikooliaastat suvetööd kohtuteaduse keskuses (Centre of Forensic Sciences), kuhu läks oma isa, patoloog dr. Hans Sepa eeskujul. Taas ülikoolis õpinguid jätkates teadis Ingrid juba täpselt, mis teda huvitab ning ta hakkaski neid aineid võtma, mis teda sealses töös aitaksid. Nii töötas Ingrid keskuses täisajaga 17 aastat. Tema tööks oli alkoholi, ravimite, narkootikumide ja süsinikoksiidi taseme määramine inimese veres, milleks kasutati vere- ja uriiniproove, mida siis laboris analüüsiti. Ühel hetkel tundis Ingrid, et tahab olla lastega kodus (tütred Kristina ja Alexandra on praegu 21 ja 16 aastat vanad), mida ta tegigi 7 aastat. Siis läks ta jälle tööle tagasi, jäi jälle koju... Abikaasa töö tõttu on kahel korral elatud ka väljaspool Kanadat: 1991.a. Lõuna-Aafrikas ja 2002.a. Austraalias.

1995.a. hakkas Ingrid esmakordselt kursustel klaasikunsti (stained glass) õppima. Huvi pärineb ilmselt tema ema Ilme Sepalt, kes on teinud palju keraamikat ja hõbetööd ning puupõletamist. Ka Ingridi tütreid tõmbab kunstiliste alade poole: Alexandra unistab tulevikus moedisaini õppimisest, Kristina huvi on aga kokakunst. Kai 12aastane poeg Markus aga huvitub praegu rohkem videomängudest ja spordist kui kunstist.

Nii nagu Kail, süvenes ka Ingridi kunstitegevus tasapisi; ka temal on kodus oma stuudio. Austraalias elades leidis ta ka seal klaasitöö tegemise koha. Samuti on ta õppinud sulatama erineva kuju ja värvidega klaaspärleid ning sai innustust, et õppida juurde uusi erialasid: hõbe- ja kullatöö. Praegu käib ta George Brown College'is hõbedatööd õppimas, mille tulemusena valmivad kaunid ehted. Aga klaasitööd ta ei kavatse sellegipoolest jätta. Ta püüab töötada iga päev, hetkel pole koormus nii suur kui see oli jõulude paiku.

Aasta algus tähendab Ingridi ja Kai jaoks ka planeerimisi eeloleva aasta näitusteks, mis on väga tähtis osa. Näitustel omakorda tekivad sidemed ja uued esinemisvõimalused. Näiteks eelmisel aastal Port Carling'us, kus nad koos esinesid, nägi üks seda külastanud Toronto galeriiomanik Ingridi valmistatud kaleidoskoopi ning kutsus teda oma galeriisse esinema, kuhu ta ongi viinud oma ehtekarpe ja müük on olnud hea. Ega galeriidesse pääsemine üldiselt väga lihtne ole — enamasti satutaksegi nii, et omanik näeb kunstniku loomingut ja temas tärkab huvi. Ja galeriid teatavasti ei võta vastu mitte kaugeltki igasugust tööd, vaid kõrge kvaliteediga loomingut.

Galeriide ja poodide kõrval on väga tähtsal kohal mitmesugused käsitööshow'd, kus esinemine on juba sellepoolestki huvitav, et kohtud isiklikult ostjatega, kes siis saavad kunstniku käest neid huvitavatele küsimustele vastuseid. Ja nii tuleb ka tellimusi.

Ingrid ja Kai on osa võtnud suurematest show'dest, aga teinud neid ka kahekesi ja veel lisaks koos ühe naisega, kes on kuduja. Koos esinemise mõte tekkis 2000.a. Esto ajal ja samal aastal saigi Mississaugas esimene näitus teoks. Sellest alates on ühiseid esinemisi ikka paar korda aastas. Tänavu kevadel on tulemas esinemised Dundas'es ja Stoney Creek'is (Ont.). Oma loomingut on tutvustatud ka eestlaskonnale: mõlemad naised olid oma töödega väljas novembris Eesti Majas toimunud gaiderite jõululaadal.

Küsin, mida Ingridi ja Kai jaoks kunst annab. Mõlemad kinnitavad kui ühest suust, et see on väga meeldiv tegevus, mis ka rahustab. Tähtis osa on disainil: see on mõnes mõttes kõige raskem, aga ka huvitav. Igal aastal püütakse tulla välja uute värvide ja kujutistega, et oleks endal ja ostjatel huvitavam. Ja kõige suurem rõõm ongi see, kui saad klientidelt kiitust hea töö eest. Sest paraku, kunstkäsitööd ei oska hinnata mitte kaugeltki igaüks, eriti kui poodides on müügil hulganisti odava hinnaga masstoodangut. Samas leidub siiski palju inimesi, kes tahavad osta just käsitööd ja teavad, kui palju kunstniku aega, vaeva ja hinge on töödesse sisse läinud. Kai teab kundesid, kelle kogus on näiteks paarsada tassi, aga alati tulevad ja ostavad oma kollektsiooni täienduseks ka tema omi.

Et loomingulisus annab inimestele rõõmu ja head tuju, seda kinnitas kohtumine Ingridi ja Kaiga kohe päris kindlasti.

Märkmed: