Eesti Vabariigi aastapäeval jätame igapäevased askeldused ja mured kõrvale ning heidame pilgu Maarjamaa minevikku, mõeldes oma riigi ajaloole, poliitikutele ja vabadusvõitluse kangelastele. Ajaloolane Toomas Karjahärm on öelnud: „Eesti poliitikute tipphetk oli iseseisva rahvusriigi loomine, mis tähendas tohutut pööret eestlaste uusaegses ajaloos, nende saamist riiklikuks rahvuseks.“
Ehkki 24. veebruar 1918 on ja jääb meie riigi kõige tähtsamaks päevaks, pööratakse viimasel ajal hoopis rohkem tähelepanu murrangulistele aastale 1939 ja 1940, kust algas esimese Eesti Vabariigi iseseisvuse traagiline hukk ja lõpp. Seda eriti tänavu, kus Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide teema on eelseisva Eesti-Vene piirileppe sõlmimise valguses taas teravalt päevakorda tõusnud.
Aastad 1939, 1940 (ja muidugi ka 1941) on eestlastele põhjustanud palju lahkumise valu, vääritimõistmist ja isiklikke tragöödiaid; need aastad on ka suuresti süüdi kahe eesti kogukonna — kodu- ja väliseestlaste — tekkimises. 1939. a. alanud ajalooline ülekohus on saatnud eesti pojad ja tütred käima erinevaid radu; asukohamaade ühiskonnad on meid kujundanud-vorminud. Meil võib olla erimeelsusi ja isegi vastandlikke arusaamu, kuid kindlasti nõustume ekspresident Lennart Meriga, kes ütles esto2000 raames toimunud Rahvuskongressil: „Meil on küll kaks teed, aga sama eesmärk — tagada Eesti vabaduse säilimine.“
Sest tõepoolest — vabaduse kättevõitmine on sageli raske ja ohvriterikas, aga selle säilitamine nõuab suuremaidki jõupingutusi.
Mida õppida vabaduse kaotamise ränkadest kogemustest 1939—1940? Võime lõputult polemiseerida selle üle, kas president Konstantin Päts uskus 1939.a. tõesti Venemaasse kui ausasse naabrisse ja heasse partnerisse ning loobus sõjalisest vastuhakust just seetõttu. Kas Jossif Stalin oleks löönud oma Kremli kabinetis kartma, kuuldes, et Eesti on mobiliseerinud kõik mehed püsside alla? Ka kas nõustuda Oskar Looritsa karmi kriitikaga, kes väidab, et „Eesti poliitiline looming äpardus seetõttu, et juhtkonna riiklik mõtlemine ei küündinud üle isiklike või parteiliste vastuolude ega kristalliseerunud eestiliseks riigifilosoofiaks“?
Võimatu on uskuda, et Konstantin Päts ja Johan Laidoner lähtusid isiklikest huvidest või saamahimust ning tõid selle nimel altarile oma põhimõtted ja Eesti Vabariigi saatuse.
Täna tasub meenutada 23.–24. veebruaril 1918 avalikult ette loetud ja trükis avaldatud „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, mis kinnitas: „Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.” Seesama erapooletus leidis sätestamist ka Tartu Rahulepingus.
Seda silmas pidades vaatab ajaloolane Lauri Mälksoo 7. veebr. Eesti Päevalehes Eesti allaheitlikkusele hoopis teisest vaatevinklist: „Kui 1940. aastal oleks Eesti Vabariigi ja N. Liidu vahel puhkenud sõda, oleks Tartu rahuleping automaatselt tühistunud. Sõjaseisukorra tekkides kaotasid rahulepingud tolleaegses rahvusvahelises õiguses oma kehtivuse.“ Ta lisab: „Üks Eesti ajaloo saatuslikke mõistatusi – miks ei järgitud 1940. aastal Jaan Tõnissoni soovitust tulistada kas või sümboolselt vastu – leiab võimaliku vastuse diplomaat Aleksander Warma sõjajärgsetes kirjutistes. Nimelt oli Warma järgi soov Tartu rahulepingu kehtivust mitte kahjustada üks põhjusi, miks 1940 pärast N. Liidu ultimaatumit ei lastud tekkida sõjaseisukorral.“
Otto von Bismarcki definitsiooni kohaselt on poliitika „võimaluste realiseerimise kunst“. Ülaltoodu valgel võiks järeldada, et Eesti riigijuhid valdasid meisterlikult seda kunsti, kõigile vastupidistele arvamustele vaatamata. Neil oli ettenägelikkust ja perspektiivitunnet rohkem kui arvata võiks. Kuidas saaksime täna muidu rääkida Tartu Rahulepingust, Eesti Vabariigi iseseisvuse alusdokumendist, kui sõtta astumine idanaabriga oleks selle kehtivuse ühekorraga tühistanud?
Eestis vaheldus riigivõim 20. sajandil 10 korda. Vaid 36 aasta vältel on meie riigil olnud võimalik nautida tõelist vabadust ja iseseisvust. Ja ometi on suudetud kõigi nende aastate jooksul raskustest hoolimata ajada tulemuslikult oma poliitikat. Selle meeldivaid vilju maitseme täna. Eestlased kodus ja võõrsil käivad küll kaht erinevat teed, aga nende südames on sama soov — säilitada iga hinna eest vabadust, mille eest on ju makstud ülikallist hinda.
Kaks teed, üks eesmärk
Arvamus
TRENDING
