Olev Remsu, kirjanik

Esimene Toomas on meie president, teine tema avalike suhete nõunik ning literaat, Rihoks on raadiomees ja telediktor, kes on juba vaata et kaks aastakümmet meie hulgast lahkunud. Rahu sulle, klassivend!

Kalle Klandorfi vastilmunud teoses «Jälitaja ja jälitatav» (erialainimesed, võtke eeskuju, tehke järele!) seisab üsna ümberlükkamatu, kuigi osaliselt kaudne tõestus, et Toomas nr. 2 on olnud julgeolekuagent.

Mida see tähendab?

Agente oli (on?) mitmesuguseid, oli väga agaraid, ent ülekaalus olid pigem selliseid, kel oli piinlik oma räpase rolli pärast ning kes ettekannetes (mille eest raha maksti) ajasid ümmargust juttu, mis kellelegi suurt liiga ei teinud. Oli neid, kes ise trügisid vägisi nuhiks, kuna see tähendas tulevikus kõrgeid kohti, oli neid, kes sõrad ja sarved keelitamisele vastu ajasid. Ja suur osa oli neid, kes ei lasknudki end värvata, kuigi olid mingi võimude vaatevinklist poliitpatukese sooritanud, mille pärast neid ähvardati õpingukohast väljaviskamisega või töölt sule sappa panemisega. Neile ja teistelegi tõotati – hakka kaasööliseks, jõuad marjamaale!

Oli mõjuagente, nemad pidid levitama kuulujutte, et see inimene on hea, see on halb, näiteks koguni nõnda halb, et on julgeolekuagent. Viimast kasutati nende puhul, keda taheti seltskondadest eemale tõrjuda, talle halba varju heita. Ja muidugi mürgitati sel viisil õhkkonda, kasvatati hirmu müstilise KGB ees. Sosistamispropaganda tipuks oli nn. positiivsete, ent frivoolsete kuulujuttude lahtilaskmine – ? la Brežnev on kõva naistemees, ja seda kõigi sinna kuuluvate üksikasjadega.

Millist tööd võis teha Toomas nr. 2 (kui ta ikka oli agent)?

Šlikerdamise ühiskond

Kui me elaksime aususe ühiskonnas, järgneks Tooma poolt avalikkusele (!) pikk ja üksikasjalik seletus – tahan südametunnistuse puhtaks pesta ning teatan, et mind värvati siis ja siis, värbajaks oli ohvitser see ja see, minu ülesanded olid need ja need, tegin oma tööd selles ja selles seltskonnas, minu töö sisu oli seesugune, kirjutasin niisuguseid ja naasuguseid ettekandeid, jutustasin Palace’i hotellitoas number see ja see nende ja teiste isikute kohta seda ja teist, teenisin sellega nõnda ja nõnda palju.Me aga elame šlikerdamise ühiskonnas, ja loomulikult ei ole me midagi niisugust veel kuulnud. (Ma pole lootust kaotanud, et kunagi siiski kuuleme.)

Ehk on Toomas nr. 2 pihtinud kapole ja oma praegusele leivaisale?

Aga miks diskrimineeritakse siis avalikkust? Miks riigivõim ennast rahvast kõrgemale tõstab, annab teatud isikutele õiguse teeselda ja vaikida kodanikkonna ees?

Võib-olla peab Toomas nr. 2 kinni hoopis agendi tõotusest ning hoiab asja saladuses sellepärast?

Aga ehk on igasugune kahtlustus (ka minu kirjatükist hoovav) aluseta ning meie ühiskonna valemeelsus paistab läbi juba sellest, et keegi ei usuks Tooma eitust, kui ta teataks, et tal pole mitte kunagi mingeid sidemeid KGBga olnud?

Õnnetu Riho M. oli kole andekas poiss, keskkooli järel õppis ta EPAs, temaga juhtus poliitapsakas, enese puhtaks pesemiseks soovitati tal astuda ta NLKPsse, ja seda ta tegigi. Riho lõpetas EPA ning alustas tööd Eesti Raadios põllumajandusajakirjanikuna, seejärel tuli sundteenistus Nõukogude armees, kus ta visati uue pahanduse pärast parteist välja. Nüüd maksti talle kätte – teenistusest vabanedes ei leidnud ta kuskil erialast tööd, kuni järsku algas tema imepärane karjäär.

Inimene, kes klopsis kokku taarakaste, kuna talle ei usaldatud isegi trükiajakirjaniku ametit, kus iga kirjatükk läbis enne avalikkuse ette jõudmist mitmekordse tsensuuri, inimene, kelle humoreske ei tohtinud tema nime all avaldada (need ilmusid varjunimede all), tõusis ootamatult Eesti Televisiooni kõige tähtsama poliitsaate «Aktuaalse kaamera» diktoriks. Saade läks eetrisse otse, endisel usaldamatul oleks olnud võimalus mõne sekundi jooksul hüüda eesti rahvale, mida tahes – näiteks «Elagu Eesti Vabariik, maha NLKP!».

Aga nüüd oli usaldus Riho vastu nõnda suur, et ta sai õiguse reisida kapitalistlikku riiki, kuigi oli teada, et ta käib töö kõrvalt hoolsasti saksa keele kursustel.

Riho on üks väheseid julgeoleku kaastöölisi, kes on avalikkuse ees tunnistanud, et ta oli agent, tema sihtrühmaks olid humoristid, KGB oli talle tõotanud hiilgavat kirjanikukarjääri, samuti kõrget ametit Kirjanike Liidus. See kõik ajas ta iiveldama ning see oli põhjus, miks ta vihatud N. Liidust põgenes.

Eelkõige vaenlaste hulgast

Mis on aga ühist Toomasel nr. 2 ja Rihol?

Neid seob Toomas nr. 1.

Agentidega on nõnda, et kõige rohkem püütakse neid värvata vaenlaste hulgast. Nii võime olla kindlad, et ENSVs oli neid ohtralt dissidentide seas, samuti igasuguste valuutaärikate ja hangeldajate hulgas, kusjuures loomulikult oli ausaid teisitimõtlejaid rohkem kui nende järele nuuskijaid. Siiski on teada, et julgeolek tekitas ise teisitimõtlejate rühmi, jagas nende juhile kokkutulemispaikadeks ateljeesid vanalinnas jne. Ühelt poolt oli KGBl vaja näidata, et tööpõld on lai, teiselt poolt oli tarvis imbuda ausate dissidentide sekka.

Kindlasti oli terve leegion agente raadiojaamas Vabadus/Vaba Euroopa, mille eestikeelseid saateid juhtis pikka aega meie praegune president. KGB ülem oleks maha võetud, kui see oleks olnud teisiti.

Kes võis seal juudatööd teha?

Kõige väärtuslikumad agendid olid ja on aga loomulikult vastaspoole luures, kust oleks saada hindamatut infot. Siit tulenebki, et suur osa agente on tegelikult topeltagendid ja seda nii mõnigi kord ühe või koguni mõlema poole teadmisel. Viimasel juhul tõuseb loomulikult küsimus, kellele nad rohkem «töötavad».

Riho pihtis oma agenditööst ühes Välis-Eesti lehes.

See on hea. Siiski on avaldatud ka arvamust, et see kirjatükk oli operatsiooni üks osa talle positiivse legendi loomisest. Välis-Eesti ringkonnad kahtlustasid pärast Juhan Tuldava (Arthur Hamani) afääri iga põgenikku ning Riho nn. ülestunnistus pidi talle looma usaldusväärset katet.

Rihoga juhtus tema Müncheni-elus nõnda, et ta kadus ära, keegi ei teadnud, kus ta viibib. Kahtlused kasvasid, kuid ikka leidus tal Toomas nr. 1 näol kaitsja. Miks mitme luure maiuspala Vabadusraadio eesti saadete direktor teda kaitses?

Ja nüüd ajalugu kordub – Toomas nr. 1 kaitseb Toomast nr 2.

Miks ta seda teeb? Siin on, mille üle sügavalt-sügavalt juurelda.

Ehk põhjusel, et ta on süütuse presumptsiooni rüütel? Muide, luuretöö sees see õilis printsiip ei kehti, kuigi sobib näiteks avalikkuse ees tiivaripsutamiseks. Küsimuste pusle paigutab ilusti kokku ka võimalikul eeldusel, et kolmikus on (oli) topeltagente, ja seda mõlemal juhul, nii mõlema luure või siis ainult ühe poole teadmisel.

Ent mõistagi ei tohi loogika olla süüdistuse tõstmise aluseks, jääb vaid õhus rippuva kahtluse tekitajaks.

Kas kunagi ilmuvad päevavalgele asitõendid, kas kunagi saame teada tõtt?

Hiljuti andis Venemaa Poolale kogu Katõni massimõrva puudutava dokumentatsiooni, seda on kokku miljon arhiivilehekülge. Seal on talletatud absoluutselt kõik, alates otsustamise menetlusest kuni surmaminejate kolonnide konvoeerijate nimedeni, rääkimata kuklalaskude sooritajatest. Kirjas on ka NKVD agendid Poola ohvitseride seas, jubedast mõrtsukatööst ei pääsenud nemadki.

Tahan sellega öelda, et tõde võib olla äärmiselt valus, kuid esiteks on see alles ja teiseks ei jää see igaveseks peitu. Meie silmad seda vahest ei näe, ent huvitundjad järgmistest põlvkondadest saavad teada kõik.

Märkmed: