Heidelberg on romantiline linnakene Neckari jõe kallastel Saksamaa edelaosas. Kõik, kes siia saabuvad, armuvad sellesse linna, mis on Maini äärsest Frankfurtist umbes 80 kilomeetri kaugusel. Metropol on maailmas tuntud ennekõike oma uhke lossi poolest, mille rõdult on suurepärane ülevaade Neckari orus olevale rajale, millel on läbi aegade armastanud filosoofid mõtiskleda ja romantikud jalutada. Erinevatel ajastutel ehitatud hooned on aastasadu olnud sümboliks Kurpfalzi residentide tõusule ja langusele. Siin on samuti Saksamaa vanim ülikool; Domus Wilhelmina asutas Johann Adam Breuning aastatel 1712-1735. Tänapäeval kannab alma mater Ruprecht Karlsi nime. 19. sajandi alguses kujunes metropol saksa romantika kantsiks; eriliselt andsid tudengid oma panuse „Heidelbergi müütose“ tekkimisele: siin filosofeeriti, musitseeriti, maaliti ja luuletati – Neckari linnast levisid uued ideed ja impulsid edasi kogu Saksamaale. Siin on sündinud sellised kuulsused nagu Weimari Vabariigi esimene president Friedrich Ebert, kirjastaja Hubert Burda ja Rootsi kuninganna Silvia. Heidelbergi külastanud ja siia jälje jätnud intellektuaalidest on tuntud mh ka Pärnus sündinud kriitiline filosoof C. G. Jochmann. Thomas Mann kirjutas: „Heidelberg oli hurmav. Olin seal esimest korda ning mind võlus looduse romantika ja intellektuaalsuse nooruslik vaimsus.“ See, mida kirjutas Nobeli preemia laureaat 1922.a., kehtib tänaseni. Isegi liitlased vältisid Teise maailmasõja ajal Kurpfalzi ajalooliste mälestiste pommitamist, sest nad „kaotasid oma südame Heidelbergile“.
Majesteetlik metropol pakub kirevat kultuurielu Majesteetlik metropol ei ole maailmas aga kuulus mitte ainult oma vanade hoonete või kauni looduse poolest, ta on kogunud veel rahvusvahelist tuntust modernse teaduse- ja kultuurilinnana. Aasta jooksul organiseeritakse linnas kuni 100 kultuuriüritust: kunstinäitustest kuni rahvusvaheliste muusikafestivalideni. Aastas saabub kõikjalt linna 3,5 miljonit inimest. 65% külastajatest tulevad Heidelbergi täitma töökohustusi.
Nii ka Anett ja Laureen Tamme isa. Sel ajal kui perepea teeb tööd, külastavad tütarlapsed siin rahvusvahelist kooli. Tavaõppetöö kõrval leiavad nad aega tegeleda muusikaga. Anett õppis juba Eestis klaverimängu, Heidelbergis jätkab ta neljandat aastat õpinguid kohalikus laste muusikakoolis. Sellele lisaks ruttavad õed kord nädalas Heidelbergi teatrisse, kus lastele õpetatakse eelkõige laulmist, kuid ka näitlemist, tantsimist, lavalist liikumist. Veel aasta tagasi toimis tütarlaste õpetajana eesti dirigent Tarmo Vaask, kes on nüüd Breemeni Ooperimaja kooridirektor.
Heidelbergi väike suur teater Teatritänava (Theaterstraße) loomist alustati juba 1852.a. Praegusel kujul avati maja aga alles 1959. Kui alguses endises kaputsiinikloostris avatud teatrihoone ei torganud silmagi, siis ümberehitused, mis toimusid pea et sada aastat alates 1880—1990, muutsid maja täielikult. Teater on kogunud viimaste aastate jooksul niipalju kuulsust juurde, et linnavalitsus otsustas armastatud kultuurihoonet laiendada.
Eesti tütarlapsed Heidelbergi teatris Tunnid on kord nädalas, kuid kui alustatakse uue lavastusega, peavad lapsed käima ka regulaarselt proovides. Sellele lisaks esinevad eesti neiud ka etendustes.
Eriti põnevaks peab Anett Tamm esinemist Puccini ooperis „La Bohème“, mis esimest korda toodi lavale 1896.a. Turini Teatro Regios. Kui muusikalise draama teises aktis näidatakse jõulusisseostude tegemist Pariisi linnaosas Quartier Latin’is, tulevad lavale ka lapsed, nende hulgas Anett Tamm. Kas lastele selgitatakse proovide ühenduses ka ooperi sõnumit? Neiude ema Annika Tamm vastab: „Eks ikka, muidu ei saaks lapsed ju lavastuse sügavast sisust aru. Oleme olnud väga rahul nii teatri tööga kui suhtumises meisse. Minu tütred on õppinud siin palju asju juurde, kõige tähtsam on muidugi armastus klassikalise muusika vastu.“
Anett on löönud Heidelbergis kaasa veel paaris muusikatükis. Lisaks on nii tema kui noorem õde Laureen laulnud mitmetel kontserditel.
Lapsi võetakse Heidelbergi teatris tõsiselt. Saksamaal on saadud aru, et tulevikus võivad jääda teatrid ja kontserdisaalid haigutama tühjust, kui lastele ei õpetata varakult klassikalise muusika algeid ja traditsioone. Muide, eriliselt suurt tähelepanu järelkasvu muusikaõpetusele on pööranud Paavo Järvi, kes oma Saksamaa orkestrite kodulinnades Breemenis ja Frankfurtis (Main) annab spetsiaalselt lastele mõeldud kontserte. Samuti töötab Järvi lastega regulaarselt Breemeni ühes koolis.
