Ei ole midagi lihtsamat kui kummutada ameerika populaarne lendsõna „suur on ilus“. Sest päris kindel on, et vahel võib ka „väike“ olla ilus. Tarvitseb vaid heita pilk Euroopa kaardile. Kaks kõige „ilusamat“ riiki selles maailmajaos on nimelt Euroopa Liidu (EL) kaks pisimate hulka kuuluvat uusliiget – Eesti ja Sloveenia. Mainekas majandusalane nädala-ajakiri The Economist pühendab nende kahe maailmamastaabis kääbusriigi võrdlemisele rikkalikult dokumenteeritd artikli põhjendusega, et see on võrdlus EL-i kõige rikkama (Sloveenia) ja kõige kasvujõulisema (Eesti) liikme vahel.

„Et olla õiglane,“ ütleb The Economist'i anonüümne toimetuseliige, „on mõlemal neist rohkesti põhjust uhkust tunda. Mõlemad on eemalseisjate näägutamisest hoolimata loonud endale õitsva, stabiilse ja tugevaile institutsioonidele rajatud riigi. Sloveenia on kommunismi-järgsete riikide seas vabalt kõige rikkam, samas kui Eesti majandus näitas viimases kvartalis mullusega võrreldes kasvu 9,9% võrra, mis oli Euroopa kõrgeim.“

Autor jätkab kahe väikeriigi kõrvutamist mitmes eri punktis, kuid leiab nende vahel ühe põhilise erinevuse, nimelt, et Eesti on siiski suhteliselt edasijõudnum kui Sloveenia. Viimases annab end ikka veel tunda pärand kommunismiajastust, mil Sloveenia oli osa Jugoslaaviast:

„Tugev eksportkaubandus tegi Sloveenia nii rikkaks, et ta Jugoslaavia perioodil ei tundnud end mitte päris kommunistliku maana. Nüüd aga ei tunne ta end mitte päris kapitalistliku maana, tähendab mitte nii kapitalistlikuna kui Eesti.“ The Economist'i ekspert leiab, et Sloveenia on Eestist maha jäänud eriti kolmel põhjusel. Nendeks on ebatäielik erastamine 1990. aastate algul, bürokraatlike eeskirjade lämmatav mõju ettevõtlusele ja iganenud haridussüsteem. Autor tsiteerib neis asjus sageli Sloveenia peaministrit Janez Jansat, kes üldjoontes kinnitab The Economist'i leide.

Tööstuse erastamine jäi Sloveenias mõneski suhtes pooleli, kuna selle läbiviijateks olid osalt nn Old Boys’ Network’i liikmed (meie tänases tähenduses niisiis „kommarid“), nende seas mõnedki kõrgemad julgeolekuohvitserid, möönab Jansa. See seletab, miks Sloveeniasse on voolanud märksa vähem väliskapitali kui Eestisse.

Teine ala, kus peaminister Jansa hinnangul Sloveenia peab Eestile järele jõudma, on arvutitehnoloogia kasutamine. Jansa kadestab Eestis toimivat „e-valitsust“ tänu millele võib Eesti kodanik oma tulumaksu-kohustuse arvuti abil ära klaarida mõne minuti jooksul; Sloveenias seevastu kestab kodaniku maksumenetluse lõpuleviimine maksuameti poolt märtsist oktoobrini, ütleb Jansa. Eesti maksusüsteem on talle eriliseks imetlusobjektiks:

„Üks asi, mida ta kindlasti tahaks kopeerida, on Eesti 24%-line proportsionaalne tulumaks. Sloveenia maksusüsteem on niivõrd komplitseeritud, et isegi eksperdid ei suuda seda mõista, rääkimata välisinvestoritest.“

Samuti imponeerib The Economist'ile Eesti haridussüsteem oma võistlusvõime poolest maailmaturul. „Eestis on kümneid kõrgemaid õppeasutusi, mis pakuvad kursusi soodsa hinnaga mitmes eri keeles. See meelitab Eestisse tudengeid niihästi naabermaalt Soomest kui isegi Aasiast. Sloveenia suurim ülikool seevastu nõuab näiteks, et kogu õppetöö toimuks sloveenia keeles,“ kaebab autor.

Kuid on ka elualasid, kus The Economist tunnistab Sloveenia paremust. „Sloveenlased oleksid shokeeritud sellest, kui halvas korras on Eesti maanteed, tervishoiusüsteem ja tööturg,“ kirjutab autor artikli lõpupoole. Tal on võibolla olnud ka eesti allikaid, sest ta teab öelda, et eestlased ise on mures kahe asja pärast – korruptsioon ja valitsuse liigne rahulolu endaga. Peamiseks allikaks on The Edonomist'ile siiski olnud usutlus Sloveenia peaministri Janez Jansaga, kellele on pühendatud usutluse lõppkokkuvõte:

„On haruldane ja teretulnud, kui üks kommunismi-järgne poliitik üldse mõtlebki midagi mõnelt teiselt maalt õppida. Enamik neist, peamiselt suuremates riikides, väidavad, et nende probleemid on ainulaadsed. See on peaaegu alati vale.“ (The Economist, 15. okt.).

Märkmed: