Eduard Krantsile leinameeleolus
Lontkõrv laua ääres.
Kontsõrm haua ääres.
Pilkhaaval pilgates,
tilkhaaval kilgates
kiljuti hiljuti eredais toonides.
Verevais foonides
väreles valminud valu
ja küpsenud kannatus.
Üksnes su rannatus
meelitab murdlainte lakku
merele maapakku.
Sa tuled ja tuled
ja kutsuvad tuled...
Sa lähed ja lähed
ja kustuvad tähed...
Leed ja lõkked,
teed ja tõkked,
rajad ja kajad,
kõik segi sa ajad...
Tõsta topsi, mu tõemeelne vend!
Kannu põhjast saab karastust!
Uhmri uurdest saab unustust!
Küll mina aitan ankrut hoida!
Kui väsin, siis käsin,
et tinuta minuta!
On ainult kahju su
ahjusuu hõõgusest,
laulust ja loitsust
ja vaimsemast varast,
mis ei ahvatle ühtegi varast.