Selles rubriigis on korduvalt rõhutatud, kuivõrd tänuväärne on mõne teise (või mitme) keele oskus, millele pannakse alus harilikult lapseeas. Alljärgneva eesmärgiks pole mitte mingil juhul selle seisukoha kummutamine.

Kakskeelsuse mõiste ja mõte

Kakskeelsus ehk bilingvism on nähtus, kui inimene omandab kaks keelt ning on võimeline vajaduse korral teisele keelele ümber lülituma. Teine keel omandatakse õppimise ja õpetamise tulemusena, kusjuures see eeldab, et inimene tõesti tahab teist keelt omandada. Seda on suhteliselt kerge saavutada lapseeas ning see on tänapäeval haridusprotsessi loomulik osa. Sellegipoolest on üks keel – olgu siis emakeel või mõni teine, hiljem omandatud keel – dominant- ehk põhikeel. Tavaliselt kujuneb vanemate omavahelise suhtlemise keel laste dominantkeeleks.

Teadlaste sõnul on kahe või enama keele õppimine küll hea, ent samas ka täiendavaks intellektuaalseks pingeks, mis pole mitte kõigile lastele jõukohane. Sel juhul võib kakskeelestamine tuua loodetud kasu asemel hoopis kahju. Halb ja kurb on muidugi see, kui inimene ei suuda end üheski keeles korralikult väljendada ja võtab kasutusele mingi segakeele. Seda pole meie lugejatele vaja siinkohal pikemalt seletada.

Tehakse ka vahet valikulise ja väljakujunemata kakskeelsuse vahel. Valikuliseks kakskeelsuseks nimetatakse seda, kui inimene valib ise mõne keele, mida õppida. Sel juhul lisandub lihtsalt teise keele oskus, kuid ei kao esimese keele oskus. Immigrandid peavad tingimata asukohamaa keelt omandama selleks, et seal hakkama saada. Sellist kakskeelsust nimetatakse olukorrast tingitud kakskeelsuseks (circumstantial bilingualism).

Kasutusele on võetud ka mõiste väljakujunemata kakskeelsus ( incipient bilingualism), mis lubab kakskeelseteks pidada ka inimesi, kes alles omandavad teist keelt ning kelle kakskeelsus on kujunemisjärgus.

Keeleoskus koosneb neljast komponendist: kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine. Perfektsest keeleoskusest saab rääkida siis, kui kõik need osised on heal tasemel.

Kakskeelsus Kanadas

Vahtralehemaal on kaks ametlikku keelt – inglise ja prantsuse. Bilingvismile pandi siin alus peaminister Pierre Trudeau ametiajal. Peaminister Stephen Harper võttis hiljuti ajalehes Edmonton Sun sõna sel teemal, kinnitades juba oma artikli pealkirjas, et Kanada pole kakskeelne riik. Kirjutis ilmus algselt 2001. a Calgary Sun’is ja nüüd siis uuesti toimetatult selle Edmontoni nimekaimus. Peaministri sõnul on kakskeelsus Kanadas omandanud poliitilise, isegi religioosse dogma ilme, mida kõik peavad aktsepteerima. Harper küsib, miks nimetatakse ekstremistideks neid, kes julgevad öelda, et praegune keelepoliitika on läbi kukkunud. Peaminister, kes ise räägib väga head prantsuse keelt, meenutab oma esimesi kokkupuuteid sellega keelekümbluse kursusel 1968. a suvel, kui vanemad tahtsid poisile leida mingit tegevust ja kus eesmärgiks polnud muidugi mingi tulevase föderaalse „keeletehnoloogia“ rajamine. Tol ajal loodeti, et bilingvism sillutab teed uut tüüpi ühtsele Kanadale. Nüüd paistab, et need olid asjatud lootused. Üksnes valitsusametnikud teavad, kui palju maksumaksja dollareid on kulutatud, õigemini tuulde visatud, kahe riigikeele juurutamiseks.

Kuigi prantsuse keele oskus avab noortele uksi tööks Kanada valitsusasutustes, peavad paljud selle omandamist mõttetuks. Teise riigikeele oskus kängub vähese vajaduse ja keelepraktika puudumise tõttu. Mõlema keele kasutus on juba geograafiliselt määratletud. 2006. a rahvaloenduse andmetel kõneleb kodus prantsuse keelt ca 6,6 miljonit inimest, kellest 91,2% elab Quebecis. Mujal Kanadas kõneldakse peamiselt inglise keelt. Kui üldiselt Kanadas aktsepteeritakse kakskeelsust, siis tundub, et quebeclased on otsekui sulgunud oma prantsuse „tsitadelli“, identifitseerides end kitsalt Quebeci provintsiga, mitte aga Kanada riigiga. Lõimumine Kanada ühiskonda näib olevat neile vastumeelne.

… ja Eestis
Mullu oktoobris soovitas ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee Eestil anda vene keelele rohkem kandepinda, sisuliselt siis teise riigikeele staatuse. See on absurdne idee, sest Eesti on ju puhtalt rahvusriik, kus riigikeeleks on ainult eesti keel. Teise riigikeele kehtestamise soovitust on põhjendatud Soome kui kakskeelse riigi eeskujuga. Tõsi, rootslaste osakaal Soomes (5,5%) on tunduvalt väiksem kui venelaste osakaal Eestis (25,55%). Aga milleks võtta eeskujuks kakskeelseid riike, kui elu näitab, et need pole õigustanud end Kanadas ega Soomes?

Sotsioloog Andrus Saar on öelnud, et Eestis ei tule kakskeelsus kõne allagi, kuna see tähendaks hüvastijättu integratsiooniga ja muudaks kogu senise iseseisvusperioodi poliitika mõttetuks. Tema sõnul seaks kakskeelsuse kehtestamine löögi alla kogu rahvuspoliitika ja -kultuuri ning oleks Eestile äärmiselt negatiivne otsus. Sotsioloog on veendunud, et 20 aasta pärast lõpevad Eestis keeleõppeprotsessid ja siis oskavad praktiliselt kõik täiskasvanud mitte-eestlased eesti keelt. Loodetavasti taipavad noorema põlvkonna muulased selleks ajaks, et eesti keelt kui riigikeelt tuleb kindlasti osata.

Märkmed: