Kakskeelsusest – või isegi kolmest keelest Eesti Elu

Esileht Viimased Loetumad Kommentaarid

Eestlased

Kanadas Austraalias Rootsis Inglismaal Saksamaal USAs Venemaal Soomes Ukrainas Eestis Rohkem ...

Kakskeelsusest – või isegi kolmest keelest Eesti Elu (1)

Arvamus | 02 Apr 2016 | EL (Estonian Life)Eesti Elu

Kanadas on teadagi kaks riigikeelt: prantsuse ja inglise keel. Vähemalt ühes peab tasemel toime tulema, et saavutada kodakondsust. Tolerantses riigis aga on üha enam näitajaid, et keelt ei tule selgeks õppida. Eeldada võib, et peamiselt majanduslikel, mitte humanitaarsetel kaalutlustel.

Võin julgusega ütelda: Je suis complètement bilingues. Nii nagu saavad paljud teisedki siin riigis. Québecis saaks isegi mõnda aega asja ajada, poes käia, pakendeid lugeda ja sisust aru saada, teejuhiseid küsida jpm. Aga kui inimene, kellele andsin mõista, et olen kakskeelne, piisavalt minuga aega viidab, saab ta aru, et vähemalt prantsuse keeles “bilingue” ma ei ole. Palju on koolipäevadel õpitust ununenud, noore mehena sain selles provintsis inglise keeleta päris viisakalt tegutseda.

Ning kui selline väljakutse oleks esitatud, siis kehitaksin õlgu ja täpsustaksin, et “anglais” ja eesti keel on need kaks keelt, milles suudan nii ennast suuliselt väljendada, kirjutada kui ka lugeda. Mis olevat kakskeelsuse definitsioon. Prantsuse keel on oskuskeeleks; saksa keeles tönkan veel kuidagi arusaadavalt ja siis on see peale mõnesaja sõna, lause erinevates maailma keeltes, mu lingvistiline piir. Polüglott ei ole, aga teades, et igale hingele meeldib, kui teda kas või ainult teretatakse-tänatakse emakeeles, on see inimlik respekti näitamine.

Miks siis Kanada suurimas linnas, kõige multikultuursemas, on märgata enam ja enam seda, et lubatakse inimestel riigiteenuseid tarvitada ilma riigikeele oskuseta? Võtame näiteks kohtutõlkide leidmise probleemi. Oli aeg, vahetult enne ja siis kohe pärast N. Liidu kokkuvarisemist, mil tegutsesin kirjaliku tõlketööga tihti. Toona pakuti ka juriidilise interpretatsiooni võimalusi - kuritegevuses süüdistatud vaid eesti (ja vene) keelt rääkivate kaitset siinses riigikeeles esitada. Neid töid ei võtnud vastu, aga tean, et neid oli rohkem, kui võiks tänapäeval arvata.

Toronto linn on kaua pakkunud mitmekümnes eri keeles telefoni kaudu informatsiooni, vastuseid igapäevastele munitsipaalmuredele, küsimustele. Arvestades sellega, et nii nagu Teise maailmasõja järgsed põgenikud saabusid siia vigase keelega, et küll see kohalik keel ka tänastele uutele kanadalastele lõpuks selgeks saab. Ja nii ta on olnudki. Kuid praegu tegutseb majanduslik immigratsioon, kuna Vahtralehemaale on hea investeerida summasid, mida ehk koduriigis ei soovi avalikustada, kuna ehk need rahad pole seaduslikult kontole jõudnud.

Nii seletavad jõukamad kinnisvaramaaklerid Toronto majade- ja korterimüügi tohutut kasvu. North Toronto Posti aprillikuu numbri järgi on huvi eriti suur luksusmajade, kondomiinimumide vastu. Üheksa spetsialisti kogunes ümarlauavestluseks ja kokkuvõttena saaks ütelda, et huvi on nende eramute vastu, mis rohkem kui $3 miljonit maksavad; $5-6 miljonit olevat tavaline. Üks maakler, kelle silte on kõikjal Bridle Pathi, Rosedale’i ja Forest Hillsi piirkondades näha, lausus, et tihti on tal enam kui 15 pakkumist ahvatleva luksusmaja ostmiseks ja pea alati on ostjate esindajad Aasiast. Ja seadus ei nõua, et ostja nime peaks avaldama. Kuidas Aasiast selline raha saab liikuda seaduslikult, on müstikaks. Arvestades, et nii Indias kui Hiinas, mõlemas miljard+ rahvastikuga riigis, vohab vaesus, siis arvaks, et just seal on see müstiline 1% maailma jõukusest, mille vastu mõni USA naiivik Wall Streetil protesteerib. (Kuigi põhimõtteliselt on neil õigus, pankurid jubagi ülirikkad, aga siin elatakse hästi. Mitte nagu Indias.)

Kuid rahadega on ju alati nii olnud. Mitte aga riigikeele ja –tavade jälgimisega. Seda kinnitas ilmekalt üks hiljutine elamus, mis jättis suu ammuli. Kunagi ei tea, kunas või miks võib sattuda haiglasse. Arvaks aga, et see on maksumaksjale mõeldud ravi- ja abiasutus. North York General haiglas, ühes kirurgiakliinikus, ilutses uhkelt silt mitte kahes, vaid kolmes keeles. Esimene, muidugi Torontoga arvestades, teatas inglise keeles patsiendile nõudmisi, ootejärjekorda, kohustusi ja haigla vastutusi. Teised kaks aga? Prantsuse keel ei olnud teine. Hoopis kirillitsakiri. Kolmas? Hiina piktogrammidest koostatud.

Tohhoo tonti. Teadagi on North Yorgis arvukalt Venemaalt tulnud sisseränadajaid. Poodides isegi silt, et “naša rajoonas” on seda ja teist saadaval. Ja Hiina vastutavat piirkonnas kõige suuremate kinnisvaraostjate arvu eest, mida kinnitab see, et ukse taha toodud kuulutustel - maja müüa - on vahel peale mõne ingliskeelse lause kogu muu tekst kalligraafias, millest eurooplane aru ei saa.

Need ülijõukad on kommunistliku korra produktid. Venelased nime järgi enam ei ole, aga keda nende demokraatia veenab? Hiina, praegune maailma toodangumootor (USA majandus ja tehnoloogia alal ikka juhib), on pseudokapitalistlik totalitaarriik, ikka kommunismi kütkes ideoloogiliselt kui mitte enam praktliliselt. Ärritab väga, et see on nii, teades, mida punane terror on globaalselt teinud, missugused armid ja jäljed on ikka ka armastatud Eestis, arengusammudele vaatamata.

Kanadas elades – kas oleks paljuks loota, et patsient kliinikus vähemalt inglise keeles suhelda oskaks? Eriti, kuna haiglakulud on maksumaksja kanda? Vene- ja hiinakeelsed sildid annavad selgelt mõista, et neile on järele antud, et reeglid on kuidagi teised. Ning ei saa sugugi aru, miks priske rahakott, kahtlaselt saavutatud varandus, peaks heaoluriigis kurjadest kohtadest tulnud inimesi soosima.

TÕNU NAELAPEA