Eri Klas ei väsi kinnitamast, et rahvuskultuuri fondile annetamine on annetaja enda või firma nime jäädvustamine eesti kultuurilukku.
Priit Simson
Priit Simson
Rein Veidemann, ülemnõukogu ja riigikogu liige 1990–1995
Laupäeval istus Kadriorus koos Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu. See oli 22. kord jagada fondi kapitalile aasta jooksul kogunenud intresse kõikvõimaliku kultuuriloomingu ja õpingute toetuseks.
Masu on räsinud ka Eesti ainsat tõelist kultuurimetseenluse pesa. Krooni ajal oli aastaid, kus taotlejate vahel läks jagamisele kaks-kolm miljonit Eesti krooni. Viimane jagamine pidi piirduma 114 411 euroga (umbes 1,8 miljonit krooni). Oma viiemiljonilist põhikapitali fond ei puutu. Pigem pannakse sinna võimaluse korral raha juurde.
«Annetajad on usaldanud meile oma heategevusliku raha, meie kohustus on seda kasvatada ning kogunenud tulu eesti kultuuri toetuseks õiglaselt jagada,» ütleb maestro Eri Klas, kes on rahvuskultuuri fondi juhatanud alates selle asutamisest 1991. aasta oktoobris. Kümneliikmeline fondi nõukogu, kellest algusaegadest alates on jäänud veel Ingrid Rüütel, Rein Maran, Ingo Normet ja Jaan Tamm, ei pea enam juba mõnda aega ise kogu jagamise üle otsustama.
170 allfondist 111-l on oma halduskogud või eksperdid, kes neile adresseeritud taotlused läbi vaatavad ja toetused või stipendiumid kinnitavad.
Eri Klas kui visiitkaart
Rahvuskultuuri fondi usaldusväärsust kinnitab see, et kogu eksisteerimise aja jooksul on sinna annetanud 2635 üksikisikut ja 679 asutust või organisatsiooni kogusummas 4,1 miljonit eurot (umbes 64 miljonit krooni). Suurem osa sellest usaldusväärsusest on seotud siiski fondi peamise eestvedaja ja -kõneleja Eri Klasiga.
Muide, Eri Klasil on ka omanimeline allfond. Klas ei väsi kinnitamast, et rahvuskultuuri fondile annetamine on annetaja enda või firma nime jäädvustamine eesti kultuurilukku.
«Väga paljud firmad on kokku või lahku kolinud, paljud lausa tegevuse lõpetanud, aga nende kunagise annetuse kaudu elab nende nimi heategijana edasi,» nendib Klas, viidates Foreks-, Hansa- ja Ühispangale, Eesti Tubakale, Sõnumilehele jt.
Neste, Nokia, Kaleva jt välismaiste toetajate hulgas, keda Klas on oma sarmi ja kuulsusega Eesti õuele meelitanud, on ka näiteks Kieli Hoiukassa fond. Kunagised juhid on sealt ammu pensionile läinud ja vaevalt et enam mäletataksegi annetuse tegemist, aga rahvuskultuuri fond saadab neile igal aastal korrektselt aruande annetuse seisust ja käekäigust.
Klasilt võib koguda raamatutäie lugusid sellest, kuidas üks või teine isik või firma on rahvuskultuuri fondi annetajaks saanud. Üks liigutavamaid neist on Mikk Mikiveri lugu.
Saanud 2005. aastal Eesti riigilt elutööpreemia, otsustas Mikiver osa sellest rahast paigutada mitte omanimelise fondi loomiseks, mida ta kahtlemata ka ise väärinuks, vaid hoopis Georg Otsa nimelise fondi asutamiseks. Ta põhjendas seda suure tänuga, mida ta Georg Otsale võlgnes. Sealtpeale jagataksegi sellest allfondist, vastavalt Mikiveri soovile, stipendiume noortele lauljatele enesetäiendamiseks.
1991. aasta kevadel, kui ülemnõukogu oli juba kehtestanud üleminekuaja Eesti riigi taastamiseks ja mõte Eesti Kultuurkapitalist polnud veel jõudnud tegudeni, elati juba inflatsioonilise rubla ajastul. Eesti Rahvuskultuuri Fond oli mõeldud erakorralisteks finantssüstideks hätta sattunud kultuuriasutustele ja organisatsioonidele. Sellepärast kandis fondi asutamise eelnõu algul ka Rahvuskultuuri Päästefondi nime.
Otsusest jäi sõna «pääste» küll välja, ent esimesed toetused fondile riigieelarvest eraldatud kolme miljoni rubla intressidest, mille jagamise üle 7. novembril 1991. aastal kinnitatud nõukogu otsustama pidi, olid tõepoolest nii mõnelegi taotlejale õlekõrreks. Ei varem ega hiljem pole parlament olnud nii üksmeelne, kui ta oli Eri Klasi kinnitamisel fondi nõukogu esimeheks.
«Kui on vaja minu aju ja südant eesti kultuuri kaitseks ja toetuseks, siis /---/ teen kõik teoks, mida see komisjon ühiselt ette võtab,» võib lugeda 1991. aasta 21. oktoobri ülemnõukogu istungi stenogrammist Klasi programmilist sõnavõttu.
20 aastat hiljem võib öelda, et nii Klas kui ka tema juhitav rahvuskultuuri fondi nõukogu on pidanud kunagi parlamendile antud lubadust. Eesti Kultuurkapitali kõrval, mis jagab ikkagi Eesti riigi raha, on rahvuskultuuri fond ainus tõeliselt metseenlik fond, sest selle taga on vabatahtlikud annetused.
Fond – 20
• Asutatud 19. juunil 1991 algkapitaliga kolm miljonit rubla
• Nõukogu koosseis: Eri Klas (esimees), Ingrid Rüütel, Leelo Tungal, Epp-Maria Kokamägi, Jüri Engelbrecht, Ingo Normet, Jaan Tamm, Olav Ehala, Rein Maran ja Toomas Velmet
• Fondi põhikapital on 5 076 793 eurot
• Otsuste langetamises osaleb 343 inimest
• Saadud annetusi 5525, kogusummas 4 115 158 eurot
• Üksikisikutele eraldatud stipendiume: 4294, sh 71 tänuauhinda, asutustele eraldatud 1461 toetust
• Kogusummas on jagatud toetusi 3 767 921 eurot (arvestatud pole 2011. aastat)
Tänavused tänuauhinnad
Eesti Rahvuskultuuri Fondi välja antavad elutöö tänuauhinna koos 3500 euro suuruse stipendiumiga pälvisid tänavu kunstnik Valli Lember-Bogatkina, sisearhitekt Leila Pärtelpoeg ja helilooja Jaan Rääts. Laupäeval toimunud nõukogu istungil otsustati rahuldada 213 taotlust summas 114 411 eurot ja 88 senti. Tänuauhindade üleandmine ning toetajate ja stipendiaatide austamine toimub 11. detsembril kell 15 Tallinnas Mustpeade majas. (PM)