Mart Vabar

Läks kalamees nädalavahetuseks järve äärde õnge leotama. Reede õhtul ei näkanud mitte kui midagi. Laupäeval — ikka ei midagi. Pühapäeval, peale lõunaaega, kui võileivad otsas ja kõht päris tühi — lõpuks ometi üks pisemat sorti kalake.

Asutab nüüd kalamees seda kalahakatist puhastama, kuid see teda haledasti paluma: „Ma olen selle järve viimane kala! Kui sa minu ära keedad, ei saa siit keegi enam iialgi mitte midagi. Lase mind parem vette tagasi!”

Kalamees vaatab niruselt väikest kala ja küsib: „Nojah, ja siis täidad sa mul kolm soovi, eks ju?“

„Ei,” ütleb kala. „See oli vanasti, kui rahvas veel regilaule laulda teadis. Tänane maailm on mürgist tehnikat täis topitud ja inimesed viitsivad tugitoolis lösutades ainult nublakaid klõpsida. Sellepärast on meil järgi jäänud üksainus, tagasihoidlik soov ilma mingite teatraalsete trikkideta.”

„Olgu pealegi,” arvab kalamees. „Vaata nüüd. Mul on arve peal täpselt miljon senti. Tee nii, et nad homme, esmaspäeval pangas ennast kangest kohvist nii segaseks jooksid, et selle miljoniks Läti latiks teisendaksid!”

No nii, saab kala vabaks ja küsib püügimehelt: „Mida sa kõige selle Läti rahaga õige teha kavatsed?“ Mees vastab: „Tööle ma enam loomulikult ei lähe, mul on olemas oma äriplaan — hakkan iga päev siin kaunil järvel kalal käima. Saab näha, mitu korda ma su veel kinni püüan!”


(Lugu on pärit Mart Vabari kalamehejutu- ja kokaraamatust „Kalajutte Käsi Laiutamata ehk Koduranna Kogupere Kokaraamat”, mis on saadaval kõigis hästivarustatud Eesti raamatupoodides.)

Märkmed: