Mul pahesid vähe, vigu aga palju. Üks neist, mida ma seletan temakesele kui vajalikku nikastust, on igapäevane kalendri jälgimine. Mitte rõõmust, et olen taas päeva kauem eland, kõiki tüssanud edaspidise elusolekuga, aga selleks, et teaks, mida päev tähendab. Või võib tuua. Seda teen kas Eesti Elu tähtraamatut sirvides või riiulist muud allikat konsulteerides.

Tean hästi, kalendrita, et täna märgime Tartu rahu aastapäeva. Ja urukipäeva (oma loodud nimi koopaoravale, kes täna oma varju otsib, määramaks talve pikkust). Teadsin, ilma EE tähtraamatuta, et on ka meie sangari Julius Kuperjanovi surma-aastapäev, nüüd 99 aasta eest. Kuid kui lahti lõin Maalehe raamatu „Tähtpäevi läbi aastasadade” sain isegi targemaks.

Täna on kiriku järgi küünlamaarjapäev. Minusugune satub pühakotta vähem kui peaks. Matustel ja suurtel pühadel. Pulma pole ei tea kui kaua kutsustud, veel vähem ristsetele. Ju Kõigevägevama silmis olen patune. Aga ma vanakurja ei karda. Inimeste hulgas olen kohanud parajaid tüüpe, kes on olnud nii kuratliku iseloomuga, et mida see Peeltsebub mulle ikke teha saab, pärast neid. kes siin ilmas on jala mulle taha pannud.

Kuid igaks juhuks nagu munk, kes palvehelmeid veeretab, kaalun tõsiselt ususõnumeid. Nimelt täna meenutab Pühakiri sündmust, mida tunneme kui Kristuse templisse toomise päeva. Luuka 2, 22-23 (jah, mul on olemas Piibel, loen vahel kah) seletab seda, et laps viidi Jerusalemma, Issanda ette. Tema seadus kirjutab siis „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks.” No ehk on siis minusugusel lootust Peetruse jutule vähemalt pääseda.

Teiseks, mulle kui päiksekummardajana, talvel eriti, on huvitav teada vanarahva tarkusest, et kui küünlapäeval paistab päike, siis see tõotab head heinaaega ja viljasaaki. Loodan, et päike ei tähenda muru vohamist. Linnas heina ei taha teha.

Ning Kertu rõõmuks oskasin talle teatada, et küünlamaarjapäeva peeti suurelt osalt naistepühaks. Maalehe raamatu järgi naised siis tööd ei teinud, rüüpasid vaid magusat punast veini.

Ent saavutus läks kohe luhta. Esiteks saadeti veini ostma, teiseks mu lisamärkus, et teine veebruar siiski ei erine muudest päevadest, vähemalt meie majas, peale trimpamise, tähendas koerakuuti saatmist. Loe veel Piiblit ja rahvatarkust. Veel hullem, jaga õpitut. Naaksmann, vanusele vaatamata, saab ikke peksa, ka kirikus. Kodus arvestan sellega, lehelugeja käsi minuni ei ulata. Tehke selle õpetusega mida soovite, ärge aga minu moodi vahele jääge enese vilusofeerimist lisades teiste teadmistele.

Märkmed: