Unustamatuks isikuks üle 30 aasta Jõekäärul oli Endel Ruberg, keda paar generatsiooni lapsi õppis tundma tema erilise hingelise karakteri poolest. Igal võimalusel toonitas ta kuulajaskonnale, et elus võime valida oma sõbrad, aga sündides pärime me oma esivanemate juured. Meile jääb valik, kas jääda eestlasteks või kaduda rahvana, nagu seda on juhtunud paljudega, kes sulasid ühte võõrrahvastega, kui nad ei säilitanud oma emakeelt ja kultuuri: „Kaob keel, kaob rahvas!“ Jõekäärul on iga kasvandik saanud tuttavaks eesti eeposega „Kalevipoeg“. Ligi veerand sajandit elustas Ruberg lastele eestlaste mütoloogilist kangelast oma hingestatud ettekannetega, tarvitades selleks valguspilte, Kreutzwaldi sõnu ja jutukesi. Pildistatud kunstiteoste kogu Eesti maastikest, maalidest ning käsitöödest Kalevipoja teemadel tegi selle loo nii reaalseks, et mõni isegi hakkas tundma, et Kalevipoeg oli päriselt inimene. Õhtustel tundidel peale päevatööde, kui Kalevipoja ettekanded toimuvad, on meie kangelase mitmekesised seiklused kütkestanud laste tähelepanu ja tõstnud huvi eesti keele, kultuuri ja pärimuste vastu. Ka suvekodu öömängude hulgas on peaaegu traditsiooniks kujunenud Kalevipoja mängud, milles tihti aitavad kaasa endised kasvandikud, kes võibolla isegi esmakordselt tutvusid kangelase lugudega suvekodus. Endel Rubergi surm 1989.a. oli suureks löögiks Jõekääru suvekodule ja tervele eestlaskonnale vabas maailmas. Tema traditsioonide ja õpetuste tõrviku edasikandjaks nahatöö õpetuses, abiks lasketiirus ja „Kalevipoja“ õpetajana on saanud Jaan Veenpere. Ja iga kord, kui jälle mõni laps teatab, et ta „on näinud seda raamatut“ vanavanemate pool või oma kodus ja nüüd läheb koju ja hakkab seda uurima, siis on õpetaja suurim rõõm teadmises, et „Kalevipoeg elab edasi Jõekäärul!“

Märkmed: