Ehkki ”Kalevipojast” on palju kirjutatud, puudub sellest ikka filosoofiline nägemus
Eestlaste rahvus-eepos võiks olla piiri taga tuntum kui praegu
Kalevipoeg. Väga vähestes rahvuskultuurides leidub selliseid erakordse mõjuga tüvitekste nagu Kreutzwaldi ”Kalevipoeg” Eestis.
Kolm aastat tagasi sain iisraeli kirjandusteadlaselt Ziva Ben-Poratilt ettepaneku osaleda rahvusvahelises projektis, mille ees-märk olnuks Euroopa kultuuri intertekstuaalsete seoste talletamine. Esialgne kavatsus ei teostunud, küll aga võttis Euroopa Liit rahastada põhiliselt infotehnoloogilise koega projekti ”Cultos”, mille koordineerijaks sai Salzburgi teadusuuringute selts.
”Cultose” koostööpartnerid eri maadest pühendusid uudse arvutiprogrammi väljatöötamisele, mis võimaldaks Euroopa kultuuri talletamist, õpetamist ja tutvustamist kultuuritekstide- vaheliste sidemete audiovisuaalse-digitaalse esilemanamise ja defineerimise teel. Tel Avivi, Southamptoni ja Londoni partnerüksuste kõrval tegeles katsetatava kultuurimaterjali koondamisega ka Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakonna väike töörühm (põhiametis Marin Laak, keda abistas Piret Viires).
Kristus ja Kalevipoeg
Mis puutub siia Kalevipoeg? Kreutzwaldi vormitud heeros tuli mängu, sest juudi õpetlased Ziva Ben-Poratiga eesotsas olid otsustanud omapoolse katsematerjalina käiku lasta Kristuse enda: osutada Kristuse elumüüdi uustõlgendustele, kaasa arvatud filmiparoodiad, koomiksid jms.
Juba esimesel töökohtumisel Salzburgis tärkas mõte, miks ei võiks meie Eesti kultuuriliseks tüvitekstiks võtta Kreutzwaldi ”Kalevipoega”? Poolteist aastat hiljem sealsamas Salzburgis Euroopa Liidu kõrge komisjoni ees ”Kalevipojast” lähtuvate intertekstuaalsuste demonstreerimise ajal panime tähele, et saal jäi otsekui lummatuks, kui ekraanile ilmusid Saarepiiga ja Kalevipoja traagilist idülli kujutavad kaadrid Eugen Kapi balletist ja selle põhjal tehtud filmist ”Kalevipoeg” ning kui Anne Adamsi esituses kõlas lüüriline laul ainsast hetkest, mis võib otsustada meie saatuse. Luule oli tunginud tehnoloogiariiki, Euroopa perifeeriast, rajamaalt olid mõistuspärasesse ”keskusse” kostnud ootamatultki teistsuguseid hääli – sügavamalt euroopluse sisemusest.
”Cultose” projekt andis tõuke üsna laialt taaselustada ainest, mis Eesti teadvuses on juba poolteist sajandit hajutatult varjunud. Sai näiteks faktilist kinnitust, et ”Kalevipojast” lähtub terve hulk ”köismotiive” (Saarepiiga-Kalevipoja õnnetu suhe, Kalevipoeg allmaailmas, teekond maailma lõppu jm), mis igaüks mingi varasema Euroopa või maailma müüdi taustal moodustab lausa sadade viisi ”motiivniite” kogu ”Kalevipoja”-järgses Eesti kultuuris. Nii pole meil vist ühtki nimekat kirjanikku, kes mingis seoses ei oleks Kalevipoja-kujundit kasutanud.
Väga vähestes rahvuskultuurides leidub selliseid erakordse mõjuga tüvitekste nagu Kreutzwaldi ”Kalevipoeg” Eestis. Mida samalaadset võinuksid näiteks esitada ”Cultose” inglise töörüh-mad? Mis on inglaste rahvus-
eepos? Kas ehk Shakespeare’i ”Hamlet”?
Võib küll päris kindlalt väita, et eesti kirjanduskriitika ei ole veel küpsenud ”Kalevipoja” filosoofiliseks hõlmamiseks. Meenutaksin Cervantese ”Don Quijotet”. 17. sajandi algusest, kui see maailmakirjanduse suurteoseid loodi, kulus ligi kaks sajandit, enne kui seda hakati tõlgendama teisiti kui lihtsalt pilaromaani. Tõuked filosoofiliseks uustõlgenduseks ei tulnud sugugi Hispaaniast – oma kultuurist, n-ö seest –, vaid hoopis ”väljast” või ”piirilt”, eeskätt saksa ja inglise kultuurist.
”Kalevipoja” olukord Eestis on märksa kurvem kui hispaania keeles loodud ”Don Quijo-tel”. Eestis kui tillukesel maal on aina nappinud häid, tundliku vaimuga ja filosoofiliselt meelestatud kirjanduskriitikuid. Kaalukaimad hääled kriitikaski kuuluvad meil kirjanikele enestele, kel oma algupärase loome kõrvalt aga pole jäänud piisavalt aega kriitilise tekstikorpuse järjekindlamaks ülesehitamiseks. Kui saksa romantismi suurvaimudest – kes maailmakirjanduse kaanoni tänapäevani tulnud kujul ju õigupoolest sepistasid – oskasid õige mitmed (Herder, vennad Schlegelid, Tieck) piisavalt hästi hispaania keelt, siis Eesti kirjandusväljal ei ole kriitilist abijõudu ”väljast” või ”piirilt” peaaegu olemas ega ka kuigivõrd tulemas.
Kuigi ”Kalevipojast” ilmus üheaegselt algupärandi esi-trükiga saksakeelne tõlge, ei suutnud tõlked Kreutzwaldi teost siiski laia ilma kanda sel määral kui näiteks soomlaste ”Kalevalat”. Meeltülendavalt kõlab seik (vt ”Estonian Literary Magazine” 17, 2003), et Jaan Puhvel on oma silmaga näinud USA romantilisele kirjanikule Henry Longfellow’le kuulunud eestikeelse ”Kalevipoja” Kuopio-väljaande (1862) eksemplari. Mida aga Longfellow sellega peale sai hakata? ”Kalevalat” seevastu võis ta lugeda varakult nii saksa- kui ka rootsikeelses tõlkes ning sellest koguni tiivustuda nii, et kirjutas soomeugri rahvalaulule omases trohheilises tetrameetris oma ”Laulu Haiavatast”, Ameerika indiaaniainelise eepose (ilmus 1855, seega veidi enne ”Kalevipoega”).
Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni aastakirjas ”Interlitteraria” (8, 2003) leidub läti teadlase Sergei Kruksi vägagi põnev (ingliskeelne) võrdlev uurimus Kreutzwaldi ”Kalevipojast” ja Andrejs Pumpursi pisut hilisemast eeposest ”Lacplesis” (1888). Paraku on Kruks pidanud oma järeldused tegema eranditult ”Kalevipoja” venekeelse tõlke põhjal. Tõlkes kannatab kõige enam lüürika, mis ”Kalevipojas” on aga üks süvakihte.
Kruks järeldabki, et Kalevipoeg esindab põhijoones ratsionalistlikku heerost ja paneb ta vastanduma nukrameelsusele, minnalaskmisele alluva läti kangelasega. Lisaks painutab Kruks meie eepost üpris tugevasti moodsa psühhoanalüüsi ja prantsuse uussotsiologismi fantaasiate liistule. Need, nagu teada, on kurdid luulele.
Seni ongi kõik tõlgendajad igaüks kahmanud endale ”Kalevipojast” mingi tüki ning seda vorminud oma meelisalal valitsevate kujutluste kohaselt. Puudub filosoofiline nägemus ”Kalevipojast” kui tervikust – ühest Euroopa hilisromantismi suurteosest.
Kõige suurem tükk on käinud läbi folkloristide käte. Rohkesti väärt vaatlusi leidub ”Kalevipoja” kohta rahvaluuleteadlaste August Annisti ja Felix Oinase uurimustes. Ometi kipuvad nad ”Kalevipojast” otsima ainest, milles Kreutzwaldi teos Lönnroti ”Kalevalaga” oma ilmasündimise hetkest peale ei soovinudki võistelda, sest lähtus hoopis erinevast žanrist.
Kreutzwald ei loonud ”Kalevipoega” algset hõimuteadvust peegeldava folkloorse eeeposena, vaid individuaalse autori-eeposena – mis ju tegelikult Euroopa eepilises kirjanduskultuuris on laialdane, kokku-võttes isegi mõjukam nähtus kui muistne rahvaeepika.
Kreutzwaldi ”Kalevipoja” paljuhäälne tekst on siin kriitikuid järjest segadusse ajanud. Juba noor Tuglas ei teadnud, mida ”Kalevipojaga” peale hakata. Põlvkonnatrotsist hoogu saanult süüdistas ta Kreutzwaldi teost eklektikas, stiilipuhtuse puudumises jms. Mis siis öelda Dante ”Jumaliku komöödia”, Shakespeare’i ”Hamleti”, Calderóni draama ”Elu on unenägu”, Cervantese ”Don Quijote” kohta – eks ole need ju kõik parasjagu eklektilised, sest koondavad tõeluse vastandlikke tasandeid?!
Kreutzwaldi ”Kalevipoja” tõlgendamises ei tuleks lähtuda sellest, missugune teos olla võinuks, vaid sellest, mida see Eestile tõeluses juba tähendanud on. On tähendanud vabaduselootuse kosutamist kõige raskematel aegadel, nagu ka pingest vabastavat enesemuiet teistsuguselt rasketel aegadel nende teisežanriliste tekstide kaudu, mida see eesti kultuuris on tiivustanud tekkima.
Kui hispaania filosoofi Unamuno tõlgenduses oli Don Quijote Hispaania Kristus, siis omal viisil, muuseas kristluse ja elu-kõiksusfilosoofia veresugulusele viidates on Eesti lunastaja Kreutzwaldi Kalevipoeg.
”Kalevipoeg” on suurvormiliste tekstide seas eesti kirjanduse kõigi aegade väärikaim teos. Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks lauluisa küll üles seada ei saa, aga vähemalt saab üles kutsuda ta loome üle senisest tähelepanelikumalt mõ-tisklema – ja kindlasti avaramalt kui vaid kodusel taustal.
Ilmub ”Kalevipoja” 18. trükk
Täna kell 12 esitletakse Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones Eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” 18. trükki.
Fr. R. Kreutzwaldi 200. sünniaasta puhul ilmub kirjastuselt SE&JS Eesti rahvuseepose eksklusiivses köites uustrükk, mis sisaldab 376 leheküljel 21 illustratsiooni Eesti rahvusromantilise klassiku Kristjan Raua Kalevipoja-ainelistest töödest. Taastatud on esmatrükis olnud värsid, kõik need, mis aegade jooksul ja eri põhjustel on “Kalevipojast” välja jäänud või jäetud.
Eepose lõpus avaldavad kirjastajad väljavõtteid varasemate “Kalevipoja” väljaannete saatesõnadest, ilmub kirjastajate saatesõna 18. trükile ja pikem ingliskeelne järelsõna “Kalevipoeg. An Ancient Estonian Tale”, mis tutvustab Eesti kultuuriruumi ja rahvuseepose sünnilugu.
Andres Tali valitud kujundikeel, tüpograafiline lahendus ja köite formaat koos eriümbrisega lasevad “Kalevipojal” mõjuda elegantse ja mõttetiheda 21. sajandi trükisena. EPL