Kuigi Venemaa ajaloo käsitlus põhineb ilmselgel valel, ei õigusta seda mitte ainult meie Pronkssõduri kaitsjad, punase kallakuga kirjamehed. Isegi vaba maailma tõelised ajaloolased püüavad Venemaad välja vabandada väitega, et rahvale pähe tambitud tõekspidamiste väljajuurimiseks kulub aega.
Tõsi ta on — mitte ainult Venemaa, vaid iga maa püüab oma vägivallategusid juba koolipingis õigustada. Kas nõuaks aga kooliõpikutes suvalise interpretatsiooni asendamine faktidega kuigi palju aega? Kui õpikusse märkida, kui palju nõukogude võim tappis, vangistas, piinas ja küüditas, poleks kommentaarideks enam vajadust — iga laps saaks seletamatagi aru, milline see õnn ja vabadus oli, mida vene vägi kaasa tõi. Kui aga kõigile oleks teada Stalini 1939. aasta 19. augusti kõne poliitbüroos, kaoks võimalus vaidluseks, kes oli sõjasüütaja ja sõna kõlksutamisel punaarmeest kui rahvaste vabastajast, oleks igaveseks lõpp.
Kõige selle ajaloo võltsimise foonil muudab meie piirileppe eriti huvitavaks aga asjaolu, et selle allkirjastamine ja ratifitseerimine muutus palavaks just nüüd, kui Venemaa nii agressiivselt oma ajaloo versiooni peale suruma asus.
Selle piirilepingu tekkelugu on üldse tähelepanuväärne ja peaks diplomaatia ajaloos leidma koha kahepalgelisuse, kahekeelsuse, nõrgema enda ärakasutamisel tugevama õiguse pealesurumisel ja teab veel mille näitena.
Venelasele on alati väga meeldinud teha kokkuleppeid iseendaga. Juba meie NSVL-ist lahkulöömise alul istusid ühel pool lauda NSVL-i ja teisel pool lauda tema administratiivüksuse, ENSV, tema poolt paikapandud esindajad. Ega see põhimõte piirilepingu koostamisel ometi unarusse ei jäänud? Nii või teisiti, kuid tunnustamist väärib metoodika, kuidas meile meie endi meedia agaral toetusel selgeks tehti, et meile on vaja just sellist piirilepingut, nagu Venemaa nõuab. Kui selle lepingu koostamise taga pole mingeid rahvale teadmatuid ähvardusi, siis jääb selle sisu küll täiesti seletamatuks (loe „Pimesikumäng“ lk.137 „Kompromiss = kapitulatsioon?“ — kirjutatud 11 aastat tagasi!).
Täiesti absurdne on aga meie praeguse valitsuse üle mõistuse kiirustamine selle äsja allkirjastatud lepingu ratifitseerimisega Riigikogus. Miks ei võiks see natukenegi käärida enne, kui me selle omaks võtame? Alles näitas teleküsitlus, et rahvas oli sellise piirilepingu vastu. Kui aga valitsus võttis nõuks selle kohe ratifitseerimisele suunata, selgus otsekohe ka rahvaküsitlusel, et rahvas on selle poolt. Nii nagu valitsus ees, nii rahvas taga!
Viimastel päevadel tekkinud komplikatsioonid Euroopa Liidu (EL) lepingu sõlmimisel on aga meie värske peaministri näole väga tõsise ilme mananud — tal on tekkinud mure, et nüüd varitseb meid oht, et EL-i suurriigid kokkulepete sõlmimisel Venemaaga meist mööda lähevad. Nagu poleks seda ohtu varem olnud! Kuid seda „värsket“ ohtu saab muidugi kasutada argumendina piirilepingu kiire ratifitseerimise propagandaks.
Lähtudes Lincolni aforismist kerkib selle, üle mõistuse kiirustamise foonil tahtmatult küsimus: kas selleks oligi vaja valimatute intriigide abil ülikiiret eelmise valitsuskoalitsiooni kukutamist, et võimule tuua uus koalitsioon, kus määravat osa etendab Putini parteiga sõprussidemetes olev partei? Ja veel — kas ka see polegi juhus, et meie juhtkonda jõuab järjest suuremal hulgal neid, kes juba enne meie NSVL-ist lahkulöömist juhtpositsioonidel olid?
Kui üldse millegi kohta referendumit korraldada, siis oleks selleks küsimus, kas piirilepingut sellisel kujul ratifitseerida või mitte. Kui aga referendumit peetakse vajalikuks hoida EL-i põhiseaduse jaoks, millest keegi niikuinii midagi ei tea, ja piirilepingu allkirjastamisega on tõesti kõik juba nii kaugele viidud, et enam midagi teha ei anna, siis tuleks sellele siiski vist mingi klausel lisada. Kas selles on vajalik mainida Tartu rahulepingut, seda teavad juristid. Aga kas ei oleks selles siiski kena märkida — vähemalt teadmiseks meie lastele — et tugevama (ja targema) vastu me ei saa ja seda kingitust Venemaale pole me teinud vabast tahtest.
Kui lõpuks merre püstitatava monumendi juurde tagasi tulla: kas poleks õigem Kalevipoja asemel selleks valida meie mütoloogiast teine suur ja tugev mees — Suur Tõll, kellele meri oli põlvini ka siis, kui ta oma maha löödud pead kaenlas kandis?
Kalevipoeg või Suur Tõll? (2)
Arvamus
TRENDING
