Eesti, Euroopa ja kogu maailma ajalugu määravate, praegu toimuvate sündmuste kõrval on meie meedia leidnud ruumi veel ühele olulisele küsimusele: kas ja kui sügavale paigutada Tallinna lahte monumentaalne Kalevipoja kuju.
Meie suurust ja tugevust sümboliseerib Kalevipeg kahtlemata hästi. Taibukusega ta küll eriti ei hiilanud. Nõu tuli talle anda isegi asjas, mis oli selge siililegi – serviti lõi ta alles siis, kui lapiti juba terve koorma laudu puruks oli peksnud.
Et teisel mõistusest puudu tuleb, seda taipab igaüks – mida rumalam, seda paremini. Et aga ka endal sellest midagi vajaka jääb, selle taipamine on juba tarkuse tunnus. Nagu mütoloogiast näha, meie esivanematel sellist tarkust jätkus. Praegu meedia vahendusel kajav „rahva hääl“ veenab aga, et päritav pole see olnud. Meedia näeb kõik, meedia kuuleb kõik, meedia teab kõik. Kõige selgemini aga seda, kui rumalad on teised.
Olgu meie suur ja ohtlik naaber oma tegevuse planeerinud nii selgesuunaliselt nagu ta on, meie meedia näeb kohe läbi, et tema tegevus on ettearvamatu ja muidugi ka rumal. Rääkimata tema juhist, kes on lausa pururumal. Puudu jääb tal küll lastetoast, küll koolitarkusest, küll enesevalitsusest. Meie tubli ajakirjaniku ootamatu küsimus lõi ta nii reast välja, et ta vahkvihas lausa lollusi suust välja ajas!
Kas ei oleks meie üleolevalt tarkadele kommentaatoritele siiski otstarbekas veelkord meenutada Abraham Lincolni aforismi: „In politics nothing happens by accident. If it happens you can bet it was planned that way.“
Kas tõesti on põhjust arvata, et Putini ajutrust oli ta pressikonverentsi kõigiks küsimusteks korralikult ette valmistanud, ainult selle küsimuse unustanud, millega Venemaad parasjagu nii lähedalt kui kaugelt rünnatakse? Riigipea kohapealseks improvisatsiooniks võib küll pidada küsija vene keele aktsendi maitsetut tögamist, kuid isegi oma üliõpilaspõlve õllejoomise meenutamist (mida tõenäoselt meenutada polegi) sugugi mitte – pidi see ju näitama, et vastus oli just parasjagu pähe tulnud, igaühele teadaolev koolitarkus.
Et meenutatud ajalugu tegelikkusega kokku ei läinud, polnud ei halva mälu ega valesti õpitu süü, vaid nii oli ajutrust pidanud vajalikuks ajalugu valgustada! Eesmärk oli ju selge – ajalugu mittetundev kauge televaataja ei hakka ometi aastaarvude sasipundart lahti harutama, neelab alla üleoleva enesekindlusega esitatud vale ja lolliks jääb mitte valetaja, vaid küsija!
Sama on maksev ka vihase Putini kohta, kes nimetab piirivaidlusi Baltikumiga jamaks ja lubab Lätile temalt ära võetud maa asemele „surnud eesli kõrvad“. Selline vihastamine ja diplomaatiasse mitte sobivad kõnekeelsed väljendused on ju Venemaale õrnas piiriküsimuses kõige otstarbekam reaktsioon! Kuidas oleks Putin pidanud põhjendama Baltimaadelt vägivaldselt ära võetud maa-alade omastamist? Milline oleks pidanud olema põhjendus, et Helsingi konventsiooniga muutumatuks kinnitatud sõjaeelsed riigipiirid tuleb asendada okupatsiooni ajal mingis NSVL-i riigiasutuses selle liidu tolleaegsete administratiivüksuste vahele tõmmatud joonega?
Kas Putin oleks pidanud ütlema, et palun andeks, tegime küll ülekohut, aga palun jätke see suutäis siiski mulle? Loomulikult oli ajutrust ette kirjutanud, et tal tuleb vihastada ja häält tõsta, nii et lähedal ja kaugel kõik kartma hakkaksid, mida vastuvaidlemine kaasa võib tuua. Mingit teist käitumisvõimalust tal ju pole! Teatri laval vihast meest mängiv näitleja tegelikult ei vihasta.
Maailmapoliitika laval esinev president esitab aga emotsioone, mida diplomaatia talle ette näeb. Samal ajal kui Putin vihastab, räägib vene riigiduuma väliskomisjoni esimees sõbralikult ja heatahtlikult naeratades mõlemale poolele kasulikust pragmaatilisusest, kui võrdväärsetest lepingupartneritest suurem saab endale selle, mis seaduslikult kuulub väiksemale. Ka see sõbralik naeratus kuulub talle ettekirjutatud osa juurde ja on meile muidugi ohtlikum kui kulmukortsutus.
Putini ajutrusti poolt väljatöötatud praegune diplomaatiline kurss ei võimalda mitte mingisugust tehtud ülekohtu ja toimunud vägivalla tunnistamist, ammugi mitte vabandamist. Ebaõiglust ja vägivalda on ju nii palju ja neist ühe tunnistamine looks pretsedendi terve laviini vallandumisele. Valitud on vastupidine tee – mis on tehtud, on hästi tehtud.
Stalinliku Isamaasõja juubeli tähistamisel kuulutati häbenematult, et kogu Ida-Euroopat ei okupeeritud ja ei allutatud oma võimule, vaid vabastati! Ja nüüd süüdistatakse jultunult Poolat ja Baltikumi ajaloo võltsimises! NSVL-i õigusjärglane Venemaa peab oma järglase õiguseks enda soojendamist stalinlike võitude hiilguses, mitte aga vastutamist toimunud, taevani kisendava ülekohtu eest.
(Järgneb)
Kalevipoeg või Suur Tõll?
Arvamus
TRENDING
