Kohtudes uue aja vene filosoofiga pidin tahes tahtmata mõtlema: siin on ta jälle – Tolstoi suure armastusega loodud romaanifiguur krahv Bezuhhov, kes on mures oma kodumaa arengu pärast, võitlemas moraalsete ja eetiliste väärtuste nimel ning otsimas lahendusi Venemaal tekkinud sügavale indentiteedikriisile, mis eriliselt annab tunda just hüljatud Kaliningradis.
Endine Königsberg, tänase Vene Föderatsiooni enklaav, mis alates 1946. aastast, peale selle annekteerimist NL poolt, kannab nime Kaliningrad, on kahtlemata raskes olukorras. NL-i lagunedes jäi Läänemere ääres asuv linn isoleeritud kiiluna Poola ja Leedu vahele, omamata otsest sidet emamaaga. Pole ime, et paljud sealsed elanikud tunnevad, et nad on pigem osa Euroopast kui Venemaast, mis omakorda muudab distantsi nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt veelgi kaugemaks. Ametliku statistika kohaselt pole 80% elanikest emakest Venemaad kunagi külastanud.
1255.a. Saksa ordu poolt asutatud linna, kus alates 1701. aastast krooniti Preisimaa kuningad, haaras Stalin 1945. a. kavatsusega luua võimalikult kaugele läände NL-i sõjaline baas. Jalta konverentsil võttis punane diktaator pliiatsi ja joonistas suvaliselt kaardile uue piiri. 50 aastaga suudeti saksa filosoofi Immanuel Kanti sünnilinn, kelle teooriatest 1955. aastal sündinud filosoofiaprofessor Gilmanovi poliitilised arusaamad lähtuvad, täielikult sovjetiseerida. Tänaseni on Kaliningradi oblast Euroopa murelaps, oma tohutu kriminaalsusega on ta jätkuvalt pinnaseks uutele konfliktidele. 60% omavalitsuse- ja pangaametnikest kuuluvad maffiaorganisatsioonidesse, narkootikumidele kulutatakse ca 100.000 dollarit päevas, piirkonnas on üle 3000 HIV-kandjat ning 2000 tänavalast, arvukatest alkohoolikutest rääkimata. Tänaseks on patriotism väärtusskaalal täielikult langenud ning seda on asendanud materiaalsed huvid. Üha halvenev sotsiaalne olukord on nõudnud suuri ohvreid.
Kuid milline võiks välja näha selle endise NL-i Balti laevastiku kodusadamana tegutsenud piirkonna tulevik? Sellele küsimusele on Gilmanov otsimas vastust. Järjekindlalt esitas ta oma ettekandes Kalingradi sillana Venemaa ja Euroopa vahel. Koostöös venelaste ja sakslastega näeb ta linnale ja selle elanikele tulevikuperspektiivi. Oma ettekandes tõi Vladimir Gilmanov samuti esile Königsbergi rikka ajaloo ning avaldas sügavat nördimust selle üle, et punased poliitikud hävitasid sihilikult isegi sõjas hävinud ajalooliste ehitiste varemed. Endise lossi kohale tekkis nõukogude arhitektuuri koletis, vanadest aegadest on järele jäänud ainult Schilleri mälestussammas ning seegi, nagu Gilmanov musta huumoriga kirjeldas, ainult tänu sellele, et keegi sõjameestest oli süsiga vene keeles kirjutanud kuulsa saksa poeedi nime alla teksti: „Siin on kuulus nõukogude luuletaja“... Tänapäeval, rääkis professor, on linnas käibel lause: „Saame Schilleri juures kokku.“
Ettekande lõpetuseks tõi St. Petersburgi ülikooli juures promoveerunud professor esile Punaarmee sõjakuriteod, öeldes: „Kuigi natsid sooritasid Venemaal inimsusevastaseid kuritegusid, peame hukka mõistma ka venelaste poolt toimepandud kuriteod sakslaste vastu.“ Ta näitas kuulajaskonnale ühe praegu Düsseldorfis elava, sõja ajal Königsbergist lapsena põgenenud kunstniku graafilisi töid, kuhu on jäädvustatud läbielatud hirmuelamused.
Mul oli võimalus Vladimir Gilmanoviga eraviisiliselt vestelda, sain kuulda, et ta on mitmel korral Eestit külastanud ja et ta rõõmustab meie vabariigi arengu üle. Seda siirast sõnumit oli soe kuulda, sest minu senised isiklikud kogemused venelastega on näidanud, et nad ei suuda Eestile andestada NL-ist lahtiütlemist. Alles hiljuti kohtusin ühe Peterburist Goethe Instituudi stipendiaadina Saksamaale tulnud õpetajaga, kes kuuldes, et olen eestlane, lihtsalt tõusis ning lahkus seltskonnast. Ka näitas telekanal Arte mõni aeg tagasi soomlaste rezhiis tehtud filmi, kus venelased eestlasi fashistideks sõimasid.
Ettekanne, mille organiseerijaks oli Euroopa Noortetöö Sõprusring Erich Lienharti juhtimisel, aitas kaasa Venemaast teistsuguse, positiivsema, pildi saamiseks.