3. oktoober oli Koerus imeilus lehekullasajune ja pihlakamarjapunane, kui peeti konverentsi- ja kultuuriloopäeva „Kalju Lepik 100. Isamaaline mängumees, mälu ja valguse hoidja“. Hommik algas mälestushetkega luuletaja sünnikoha juures Väinjärve teel. Koht, mis on ära märgitud nii kivi kui teeviidaga, kus kirjanik 7. oktoobril saja aasta eest ilmale tuli. Järgmisena koguneti umbes kahe kilomeetri kaugusel asuvasse Aruküla mõisaparki luuletaja mälestusmärgi avamiseks. Mõlemasse paika on istutatud pihlakad, mida peetakse Lepiku sümboliks ja mille lehed ja marjad parasjagu punetavad.
Läinud aasta emakeelepäeval kuulutati välja luuletaja mälestusmärgi ideekavandi konkurss, mille võitis skulptor Elo Liiv kavandiga „Maakera keskpunkt“. See kujutab Kaljut aegadest, kui ta õppis Koeru koolis, vanas mõisahoones, mille ees ta nüüd igavesti Aruküla mõisapargis kivil istudes loeb. Rõõm on teatada, et selles hoones tegutseb siiamaani Koeru algkool, millel ka täitub sel sügisel haridustemplina olemise 100 aastat. Avamisel oli lipuvalves Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala, kuhu kuulus Kalju ja kuulub ka tema tütar Aino Lepik von Wirén. Sõna võttis kultuuriminister Tõnis Lukas ja luulepõimiku esitas Koeru Meesteluule Klubi. Mälestuskivilt katte eemaldamise järgselt kõnelesid kuju looja Elo Liiv, luuletaja Doris Kareva, Järva vallavanem Arto Saar, perekonna nimel Aino Lepik von Wirén ja Tallinna Järvalaste Seltsi ja Konstantin Pätsi Muuseumi nimel Elle Lees. Luuletaja tütar pani õpetajatele südamele, et nad ei keelaks lastel ronida kivi otsa Kalju kõrvale. Lõpetuseks hüüti: „Koerus ei ole keelatud koerus! Poisid, minge!“ See oli märguandeks kohalikele koolipoistele Otile ja Kaarlile, kes olid eeskujuks kuju näojoonte voolimisel.
Kalju põlvil avatud raamatus on tema read: Mina usun raamatusse. Usun vaba sõna sisse, raamatusse raiumisse.
Videosid päeva erinevatest sündmustest on võimalik näha Facebooki leheküljel „Järvamaa Eesti Südamaa“.
Pärastlõunal koguneti Koeru kultuurimajja konverentsile, millest näitas otsepilti Postimees Online ja ERR ning on järelevaadatav.
Kalju Lepik ja tema kaasa Asta külastasid esimest korda taas vaba Eestit aprillis 1990. Luuletajat oli jõudnud Koerus ära oodata tema eakas ema ning sellest külaskäigust valmis ka 21 minutiline Tallinnfilmi mustvalge dokumentaal „Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70“, millest rahvast täis saalile lõiku näidati.
Esimestena astusid pulti päevajuht, Järvamaa Muuseumi teadusjuht Ründo Mülts ja kultuuriminister Tõnis Lukas, kes meenutas, et 1959. a. oli tolleaegne Kirjanike Liidu esimees Juhan Smuul kiitnud Lepikut kui „omanäolisemat ent Nõukogudevaenulikumat luuletajat“. Luuletaja tütar, Eesti Vabariigi suursaadik Iirimaal Aino Lepik von Wirén tänas veel kord südamest tublisid koerulasi ning luges ammuseid vaimustavaid katkendeid oma isa päevikust. Kirjaniku elust ja tegevusest esitas ülevaate Lepiku teoseid enim uurinud kirjandusteadlane Anneli Mihkelev. Seejärel esitasid Lepiku luulet kolm Koeru omakandi noort: Silver Tatrik, Hannes Linno ja Triin Aasa. Ajakirja „Looming“ peatoimetaja Janika Kronberg alustas puldist: „Lugupeetud Koeru kultuurikogudus“ ja luges ette tervituse Eesti Kirjanike Liidu esimehelt Tiit Aleksejevilt, kes väidab, et ei usu, et Lepikust on võimalik enam selgemalt kirjutada. Kronberg kordas, et sõnasäästlikkus oli Lepiku üks omadusi, veel üks teine oli, et ta ei teinud kompromisse. Selle aastanumbri sees ilmuval Kalju Lepiku proosaraamatul ei olevat veel pealkirja ega kaanepilti. Kas selle teose pealkirjaks saab „Olla valvel inimsuse nimel“ või „Vaid üks eesti kirjandus“, selgub pea.
Lõunasööki pakuti pubis „Janune kägu“ ning rahval oli erakordne võimalus külastada Koeru kirikut hetkel, kui kunstirestauraatorid paljastavad maalingute kihte kiriku võlvidelt ja seintelt. Tellingutele ronijad said imetleda nii 17., 15., kui 13. sajandist pärit värvikaunistusi ja katsuda orelivilesid, mis muidu kättesaamatus kõrguses. „Koeru kirikutorn ilmub alatasa Lepiku luules kui majakas,“ kirjeldas hommikul Anneli Mihkelev.
Kultuuriloopäeva pealelõunase lõigu avas arhivaar, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Peep Pillak, võttes kokku Kalju Lepiku tegevuse ajaloolise mälu säilitajana. Lepik oli muuseas 1966. a. asutatud Balti Arhiivi juhataja oma surmani aastal 1999. Hetkel on arhiivi esimees tema tütar Aino ning suur osa arhiivi materjalidest on deponeeritud Rootsi Riigiarhiivi.
Päevajuht Ründo Mülts luges ette läkituse luuletajalt ja kaas-järvakalt Paul-Eerik Rummolt ning isiklike kohtumiste kirjeldusi luuletajaga jagasid kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru kultuuriloolane ja kohaliku raamatuklubi „Vaimuvalgus“ esimees Herbert Last ja filmimees Vallo Kepp. Viimane kirjeldas, kuidas Lepik oli ise talle rääkinud, et tema büst võiks kunagi olla kõrtsivastasel muruplatsil, „et kes siis kõrtsist tähtede alla väljuvad võiksid rõõmustada: Näed nüüd, Kalju ka siin! Selline lusti täis oli ta oma mälestustega.“
Konverentsi lõpetas luulepõimik Lepiku loomingust, mida esitas näitleja Üllar Saaremäe, keda saatis neiu plokkflöödil. Vihikumärkmetesse jäi allakirjutanul: ...Kuulake, kivi kumiseb maa südames. See olen mina. Maa süda kumiseb lõhki. /.../ ...Suure tüki sooja leiba annad mulle, kodumaa.
Kaljul vedas, et sündis ja kasvas Koerus, mis jäi tema hinge toitma ja inspireerima rasketel aastakümnetel võõrsil ja et koerulased on osanud seda hinnata. Ning Koerul ja koerulastel on vedanud, et neil on kodukandi kuulsaks kirjutanud mehe loomingut, mis edaspidi hingesid toidab ja inspireerib. See on kõigile, aga eriti noortele eeskujuks, mis võib sündida saatusest, millised olid kaugele põgenenute elukogemused, kuidas hoiti omariikluse mälu ja valgust läbi igatsuse, aga ka naeru, nalja ja lootuse – vaimukuse ja valguse. Koerus seda kõike juba ei unustata. Nendel on selleks oma patroon, kellega ammu vastastikuse tunnustamise leping sõlmitud. Eeloleval laupäeval, nagu igal sügisel juba 18 aastat, kogunetakse kultuurimajja Kalju Lepiku luulevõistlusele.
Riina Kindlam