Allpool tuleb juttu meie ühiskonnas tuntud reisidekorraldaja Kalju Jõgi ja paljudel reisidel osalenud Tarmo Raega.

Kuidas sai alguse esimese reisi organiseerimine, küsime hr. Jõgilt.

Selgub, et K. Jõgi oli I Ülemaailmsete Eesti Päevade Esto ‘72 laulupeo toimkonna esimees, ning samas koos Hans Meretiga ka Eesti sõjavigastatute reisitoimkonna organiseerija. Selle ettevõtmise raames toodi Euroopast Estole 21 eesti sõjavigastatut, kellest paljud tahtsid ka lähemalt tutvuda Kanadaga. Sõjavigastatute puhkus Kanadas kestis kuu aega, selle jooksul jõuti käia Niagaral, Montrealis, Ottawas, Sudburys ja ka Kotkajärve skaudilaagris. Nende reisi ja majutamist toetasid paljud kaasmaalased ja organisatsioonid ning külalisi võeti kõikjal lahkelt vastu. Kuna aga reisitoimkonnal jäi raha üle, siis korraldati 1973.a. Saksamaal Münsteris toimunud Euroopa eestlaste I laulupeo raames Sõduriõhtu, kus osales saalitäis sõjamehi koos abikaasade ja sõpradega. „Meiepoolse kava esitajateks olid Leida Järvi, Olaf ja Peeter Kopvillem ja see südant soojendanud õhtu on praegugi veel paljudel jutuaineks,” meenutab hr. Jõgi. Ta räägib, et mitmed eestlased, kes olid sõjavigastatute majutajateks või toetajateks, avaldasid soovi Saksamaal toimuvast üritusest osa võtta, ja nii korraldatigi esimene ühine grupireis Euroopasse, millest nüüd on möödunud 30 aastat. Nende aastakümnete jooksul on ette võetud palju reise, käidud mitmel korral Euroopas, osaletud Lääneranniku Eesti Päevadel; tehtud mitmeid reise Kanada idarannikule, külastatud Alaskat ja muidki põnevaid kohti Põhja-Ameerikas. Reisihuvilistel on olnud võimalus käia ka Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Türgis, Egiptuses, Tuneesias, Marokos ja mujal. „Aja jooksul oleme kõik lääne poole kulgevad Põhja-Ameerika maanteed läbi sõitnud ja oleme kõrvalhüppeid tehes tutvunud sealse iseäraliku ja muutuva maastikuga,” räägib hr. Jõgi.

Kas reisil juhtub tihti õnnetusi, ja mida sel puhul ette võetakse?

Selgub, et paljude reiside jooksul, millest on osa võtnud ca 400 kaasmaalast (ja mõned on kaasa teinud koguni kuus reisi!), on ette tulnud kaks õnnetust. Keegi kukkus oma õlaluu katki ja üks teine sai ajurabanduse. Mõlemad toimetati esimesel võimalusel lennukiga koju, teisel juhul koos kaasreisijaga.

Et reisiseltskond on kirju, võib ju juhtuda, et ühte tuppa satuvad kaks võhivõõrast isikut. Kuidas nad omavahel hakkama saavad?

„Olgugi et paljud reisijad pole varem omavahel kokku puutunud, muutub reisiseltskond juba paari päeva ühtseks. Toimitakse põhimõtte järgi: üks kõigi ja kõik ühe eest.“ Aga et iga reeglit jäävad kinnitama erandid, saame hr. Jõgilt teada, et ühel juhul tuli kahele reisisellile siiski eraldi toad tellida.

Kas sinu korraldatud reisidel osalevad ainult Toronto eestlased või on neid mujalt ka?

Kalju räägib, et pea igas reisiseltskonnas on olnud ka ameerika eestlasi. Esto ‘84 ajal oli reisivaid kaasmaalasi koguni 11-st riigist, ning Esto2000 reisil, mil külastati Ottawat, Montreali, New Yorki, Washingtoni ja Niagarat, oli reisijate hulgas ka 22 kodueestlast, mis oli kindlasti uudne ja kena nähtus.

Kas kõigil reisidel on bussid olnud täis või on tulnud ka mõni reis tühistada?

Selgub, et sedagi on juhtunud, sest mõnikord kahaneb reisiseltskonna suurus just viimasel minutil. „Oleme rahul, kui meil on 36 reisijat 47-kohalises bussis. Ka tänavuse reisi Islandisse ja Norrasse tühistasime, kuna pooled reisijaist ütlesid sellest ära terrorismiohu kartusel.“

Siinsete eesti lehtede lugejad on aastate jooksul saanud nautida reisilugusid. Kes on olnud nende autorid?

Meie reisidest on kirjutanud reisijutte Arnold Aarma, Hilja Hiielo, Hilda Kuutma, Helve Lepik, Karin ja Hans Ruus, Helga Sepp ja Aimi Zechanowitsch.

Kas nüüd, kus Eesti on vaba, olete kohanud oma reisidel ka kodueestlasi?“

Jah, oleme kohtunud nendega Tshehhis, Pariisis ja Berliinis. Tänavune 16-päevane laevareis 86-tonnisel luksuslikul ristlejal “Carnival Spirit”, mis pigem meenutab suurlinna oma restoranide, kinode, spordikomplekside ja teatritega ja kus kellelgi pole kunagi igav, tõi meile üllatuse. Selgus, et sellel hiiglaslikul luksuslaeval töötas mitmeid eesti noormehi ja tütarlapsi. Nad äratasid tähelepanu oma rõõmsailmelisuse, keelteoskuse ja kõrge teeninduskultuuriga.

Tarmo Rae lisab siia omalt poolt selle kohta järgmist: „Igal õhtusöögil kaunistas meie reisiseltskonna lauda restoranis „Imperium” väike Eesti lipp. Ja juba esimesel õhtusöögil üllatas meid üks neiu küsimusega: „Kas olete eestlased?” Tutvumise käik oli armas ja loomulik. Eestlanna, kelle nimi oli Mai Kell, mainis, et laeval on tööl veel teisigi noori eestlasi. Et nad kõik olid ametis erinevates kohtades, ei saanudki grupipilti teha. Suurem osa nendest olid üliõpilased. Oli ka vene rahvusest noorukeid, aga nemadki kandsid oma rõivastel tunnusmärki „Estonia”. Lisaks eestlastele oli noori teenindajaid ka teistest kommunismi haardest vabanenud riikidest, samuti mehhiklasi ja tõmmunahalisi. Nende töö on küllaltki koormav: 15 tundi tööl või ootel. Nii et murul kõndimine ja puude all istumine on neile üpris harva osaks saav luksus. „Ela kui linnukene kuldses puuris ja laula!” iseloomustas seda olukorda üks eesti neiu. Aga laevale tuldi ju teadliku ja kindla sihiga näha maailma ja kohtuda inimestega, et siis taas kodumaale naasta säästudega.“

Lõpuks jääb üle õnnitleda ja soovida edasiseks edu ja jõudu 30-aastase reisikorraldamise kogemusega Kalju Jõgile.

Märkmed: