Eestit on aastasadu juhitud Tallinnast, täpsemalt Toompealt. Ehkki alati pole sealne võim rahvale meelepärane olnud, on see ajalooline ja poliitiline paratamatus, mille vastu ei saa. Toompeal on sepitsetud tuhandeid seadusi, mida rahvas on kuulekalt täitnud ja vahel põhjendatult ka neid eiranud. Tänase Eesti Vabariigi seadusloomes töötavad riigikogu ja vabariigi valitsus käsikäes.

Iga seaduseelnõu ja otsuseprojekt läbib Eesti Riigikogus kindla menetlusprotsessi, mille lõplikku vastuvõtmist kinnitab riigikogu esimees tähtsa protseduuriga — haamri löögiga. Selle haamri kolksatusega antakse seaduseelnõule seaduse jõud; see läheb veel edasi vabariigi presidendile lõplikuks kinnitamiseks, misjärel ta kuulub täitmisele.

Paljude seaduste vastuvõtmine on pikaajaline ja vaevaline protsess, mõned võetakse aga vastu lausa käigu pealt. Nii või teisiti — Riigikogu haamril on sellejuures ühtaegu nii sümboolne tähendus kui ka otsustav roll. Ajaloolise raske haamri mõlemal küljel on Eesti vapi kujutis.

Põgenedes 1944. a Vene punaokupatsiooni eest võttis Eesti Vabariigi nimekas õigusteadlane ja poliitik Eugen Maddisoo (alates 1935. aastast Maddison) endaga kaasa Eesti Vabariigi Riigikogu haamri ja toimetas selle välismaale.

Haamer jäi tema tütre dr. Niina Kodrese valdusse ja sattus hiljem Vello Mändvere tütre Laura Williamsi kätte, kes palus Kalju Jõgil selle Eestisse tagasi viia ja riigikogu esimehele üle anda.

Ajalooline hetk leidiski aset 5 septembril k.a., kui Kalju Jõgi andis kõnealuse haamri üle praegusele Eesti Riigikogu esimehele Toomas Varekile.

Hr. Varek tänas Kalju Jõgit haamri tagasitoimetamise eest Eestisse. Kohtumine kulges sõbralikus õhkkonnas tassi kohvi juures.

Riigikogu esimees kinkis Kalju Jõgile tänutäheks pühendusega albumi „Riigikogu Toompea lossis“ (2005).

Eestlased Eestis

TRENDING