Peaminister Siim Kallas ennustab intervjuus Postimehele, et euroliitu ja NATOsse pääsemise järel muutub Eesti välispoliitika jõulisemaks, praegu on see laveeriv ning mõnikord selgeid hoiakuid vältiv.Selge siht silme ees

Kes on Eestile kurjuse telje riigid?

Meil pole ühegi riigiga probleeme, et kedagi niimoodi nimetada.

Miks meie ei oska neid nimetada, kui näiteks USA teab täpselt, et kurjuse telje moodustavad Iraak, Põhja-Korea ja Iraan? Kui meil tuleb ühe või teise riigiga kokku puutuda, eks me siis kujunda ka oma suhtumise. Eesti seisukoht globaalküsimustes ei ole nii aktuaalne. Kui oleme mingis rahvusvahelises ühenduses, eks me siis ühineme ühe või teise hoiakuga, mida me vajalikuks peame.

Milline on väikeriikide sõnaõigus tänases maailmas ja kuivõrd suudavad väikeriigid seista enda väärtuste eest, kui on vaid üks hyper-power ja veel mõni suurriik?

Meid kuulatakse ikka väga tähelepanelikult. Ei ole sellist suhtumist, et mis teie - väikesed - räägite, meie - suured - oleme kõik ära otsustanud. Muidugi, väikeriik peab endale selgelt tunnistama, et ta on väike riik ega ole mõtet püstitada endale ebarealistlikke taotlusi. Suured riigid on suured riigid, suurte võimaluste ja ka suure vastutusega, paratamatult on neil suurem sõnaõigus. Aga ei saa öelda, et demokraatlikes organisatsioonides astutakse otsustamisel väikestest riikidest üle.

Eesti pole avaldanud enda arvamust ei rahvusvahelise kriminaalkohtu teemal ega ka näiteks öelnud, kuidas ta suhtub Ameerika Ühendriikide võimalikku Iraagi ründamise plaani. Miks me vaikime, kas meil polegi oma arvamust?

Ei kujuta ette, et peaksime iga asja kohta maailmas vormistama valitsuse seisukoha. Arvamuse avaldamine toimub rahvusvahelise koostöö mudelis. Kui me ei ole veel selles mudelis, kes arutab Iraagi ründamist või rahvusvahelise kriminaalkohtu loomist, siis me ei hakka ka tegema nendel teemadel avaldusi. Teisalt - Eesti ratifitseeris rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi, meile on oluline, et rahvusvaheliste sõjakurjategijate jälitamine toimuks. Mis puudutab USA ja Euroopa erimeelsusi kriminaalkohtu asjus, siis loodame, et ka siin leitakse lahendus.

Aga Iraagi võimalik ründamine?

Kui meilt küsitakse abi, eks me siis kujundame oma arvamuse. Esialgu on küsimus üleval suhteliselt teoreetiliselt.

Kas Eesti vaikimise põhjuseks on laveerimine USA ja Euroopa huvide vahel ning soov oma toetusega mitte kumbagi ärritada, eriti NATO ja Euroopa Liidu laienemise lävel?

Loomulikult on meile olulised head suhted mõlemaga.

Kuivõrd me oleme NATOsse ja Euroopa Liitu pääsenutena vabamad selgelt poolt valima?

Poole me oleme valinud, ei ole mingit kahtlust. Julgeolekuküsimustes on see NATO kui terviku pool ja majandusküsimustes on see Euroopa Liidu pool.

Aga millisena näeb teie valitsus Euroopa Liidu rolli ja Venemaaga koostöölepingu sõlminud NATO rolli lähituleviku maailmas ning kui täpselt Eesti mõistab, millistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse me konkreetselt püüdleme?

NATO põhiväärtused ei ole muutunud. Seal on vaid üks riik, kes ei osale sõjalises koostöös - Prantsusmaa. Üldiselt toimib NATO päris hästi. Meie läheme süsteemi üheks osaks ja ei ole erilisi probleeme, millist koostööd valida. Teine asi on üsna muutumisprotsessis Euroopa Liit, kus on väga tugevad hoovused, mis võitlevad turumajanduse ja vaba konkurentsi suurendamise eest ja teised hoovused, mis eelkõige põllumajanduses üritavad säilitada suletud süsteemi. Siin oleme liidus loomulikult konkurentsi ja turumajandust pooldavate riikidega. Hakkame kuuluma nende hulka, kelle soov on Euroopa Liidu muutumine dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks.

Kas valitsus on arutanud juba ka Eesti välispoliitiliste sihtide ümberseadmist pärast NATOsse ja euroliitu saamist, ehk teiste sõnadega: milline on Eesti iseseisev välispoliitika loodetavasti juba ühe aasta pärast?

Eesti välispoliitilised hoiakud ei peaks muutuma, küll aga muutub meie tegevuse iseloom. Kui praegu on Eesti eesmärgid NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamine, siis tulevikus on meil käed vabad aktiivseks tegutsemiseks nendes organisatsioonides. Väärtused jäävad aga samaks, sest ega NATOs olles muuda me kardinaalselt oma poliitikat mõne riigi suhtes, valikud on juba ammu tehtud.

Läti peaminister Andris Berzins kordas Sevillas üle lätlaste varasema idee korraldada euroreferendum kõigis Balti riikides korraga, eeldatavasti 23. augustil. Eesti endine välisminister Toomas Hendrik Ilves laitis selle idee Laekeni tippkohtumisel maha. Milline on teie arvamus, millal euroreferendum teha?

Asjatundjad arvavad, et iga riik peab enda sisemiste olude tõttu selle kuupäeva ise määratlema. Sisepoliitilised olud võivad ühel ja samal päeval olla riigiti erinevad. Pealegi, 23. august on ikka üks sünge kuupäev ja kas me tahame seda euroreferendumiga põlistada? Eesti ei ole täpset otsust langetanud, aga olla võiks see referendum järgmisel sügisel - 2003. aastal.

Kes on meie lähimad liitlased NATOs ja euroliidus?

NATO-sisestes suhetes on meil eriseisund Ameerika Ühendriikidega, kellega on olnud väga hea kontakt. USA ametivõimud on meie suhtes väga tähelepanelikud ja nendega suhelda on sageli lihtsam kui teiste riikidega. Edasi tulevad esimese hooga NATOs meie lähimate liitlastena meelde ka Taani ja Saksamaa ja siis kõik ülejäänud. Euroopa Liidus on meie lähemad eestkõnelejad ja toetajad põhjamaad, Soome, Rootsi, Taani, majandusküsimustes aga viimasel ajal Suurbritannia.

Kas nendes organisatsioonides võiks aasta-paariga tekkida väikeste uusliikmete sisekoalitsioon, mis vanu suurolijaid muretsema paneb?

Ma arvan, et seda ei teki, sest väikeriikide külgetõmme jääb alla regionaalsele tõmbele. Kui mõelda piirkondlike ühiste huvide peale põhjamaades ja Balti riikides, siis mis oleks meie ühishuvid Euroopa Liidus näiteks Malta ja Küprosega? Kui räägime majanduspoliitikast, siis siin ei jookse liin suurte ja väikeste riikide vahel. Liberaalse ja madala maksukoormusega riikide hulgas on suurriik Suurbritannia ja väikeriik Holland, meiegi võiksime sinna sobida.

Aga Poola president Kwasniewski ettepanek Vahe-Euroopa riikide liidust külvab just mõtteid väikeste uusriikide võimalikust liidust.

Ma ei kujuta ette, et see oleks mõistlik idee. Mis oleksid meie ühised huvid Eestist Albaaniani?

Lääs räägib külma sõja lõpust ja uuest Venemaast, mis kasu on sellest Eestil - topelttollid pole kadunud, piirilepingut pole sõlmitud, Tartu Ülikooli varasid ja presidendi ametiraha pole meile tagasi antud…

Meil on lootus… Et asi liigub ka nende probleemide lahendamise suunas. Täiesti reaalselt on õhus tunnetatav olukorra muutus, kus Eesti ei ole enam üks pingekolle Lääne ja Venemaa vahelistes suhetes. Väga ebamugav on olla konfliktiaines. Nüüd, kui me ei ole seda enam, oleme palju vähem haavatavad, asume palju stabiilsemas poliitilises keskkonnas. See muutus on selgelt toimunud.

Kas teile ei tundu Eesti suhtes ebaõiglane Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci avaldus, mille järgi peaksid kaliningradlased ilma viisata saama reisida läbi Leedu? See on ju tulevikus osa Schengeni süsteemist, millega ühinemiseks on ka Eesti teinud suuri kulutusi, aga Kaliningradi oblast mitte?

Praegu on Kaliningradi probleem Moskva ja Brüsseli läbirääkimiste küsimus, kus Eestil kaasarääkimise võimalust seni palju ei ole. Esiteks, pole me veel Euroopa Liidus ja teiseks, kui seal oleme, pole kindel, et kohe Schengeni süsteemi pääseme. Schengeni karmid reeglid teenivad aga liikmesriikide sisejulgeoleku huve ja inimeste liikumine peab olema usaldusväärselt kontrollitav. Sellised reeglid on ka Eesti huvides. Kaliningradi oblasti probleemile tuleb aga leida lahendus, mis ei ohustaks Euroopa Liidu sisejulgeolekut.

Kissinger lõpetas oma «Diplomaatia» hispaania ütlemisega, et teed sünnivad kõndides. Kuivõrd on sel viisil sündinud Eesti välispoliitika?

Eesti välispoliitika on olnud ühesugune selles mõttes, et see on tuginenud samadele väärtustele ning kaasaegsele ettekujutusele maailmast ja välisteenistusest. Teisalt on aga oluliselt muutunud teemad, mille eest Eesti välispoliitika võitleb. Kõige suurem võitlus peeti maha Vene vägede väljaviimise üle 1994. aastal, mis oli meie taasiseseisvunud riigi üks keerulisem ja raskem aeg. Siis tõestasime maailmale, et Eesti keele- ja kodakondsuspoliitika on rahvusvaheliselt aktsepteeritav. Nüüd seisame silmitsi Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise probleemidega. Kui need möödas on, muutub välispoliitika taas. Nii see elu kulgeb.

Kellelt te küsite välispoliitilistes küsimustes nõu?

Välisministeeriumis on väga häid eksperte. Sest, Eestis saab olla ainult üks institutsioon, kes kujundab välispoliitikat ja see on välisministeerium.

Te ei suuda siiski kummutada muljet, mis paljudel on tekkinud: Siim Kallas on välispoliitiliselt aktiivsem peaminister kui nii mõnigi varasem valitsusjuht ja Kristiina Ojuland avalikkusele vähem nähtav välisminister kui mitmed tema eelkäijad.

Arvamusi võib olla igasuguseid. Aga siiski ütlen: peaministri ametisse asudes ei olnud mul mingit eraldiseisvat plaani hakata ajama aktiivset välispoliitikat. Olen teinud seda, mida Eesti riigil hetkel on vaja teha. Läbirääkimiste lõpetamine Euroopa Liiduga ja valitsusjuhi roll siin on paratamatu, mitmesuguste arengute tõttu on toimunud ka teatud liikumised Venemaa suunal, näiteks peaministrite kohtumine. Ka iga teine peaminister oleks praegu, suvel 2002, välispoliitikaga märksa rohkem seotud kui mõnel muul aastal.

Kas teid peaministrina ei pane muretsema tugevad sisepinged välisministeeriumis, mis märgivad Kristiina Ojulandi ministriks olekut?

Sisepinged on alati halvad asjad. Loodan, et nendest saadakse üle.

Tülis minister Ojuland versus kantsler Tarand andsite te avalikkuse ees õiguse Ojulandile…

…aga kuidas see oleks saanud teisiti olla?

Riho Laanemäe kirjutas viimases Eesti Ekspressis, et ametnikkonna valikul on lojaalsus asendamas pädevust. Kas see ei pane teid peaministrina muretsema?

See ei ole nii. Kas Priit Kolbre valik välisministeeriumi kantsleriks ei olnud pädevuse võit?

Toomas Sildam

Märkmed: