Kolmapäeva lõunal ilmub PM virtuaalväljale Kallase manifest, http://www.postimees.ee/269410... Kallas: minu vaated on üldjoontes samad, mis kirjas kodanike riigi manifestis 12. veebruar 12:47.
Sellest manifestist võime sõnasõnalt programmiliselt näha, et Reformierakond on oma algusest peale ja jätkuvalt olnud Eesti kodanikelt väliskapitalile e. pankadele kasumiteenimise edukas projekt. Kallase Manifest on kui Marxi Kapitali path dependence (rajasõltuvus); mõlema ideoloogiaks on finantskapitali huvi, mis manifesteerituna aga tekstis puudub.
Seega võime naljatada, et vaat, kui jõuline on Marxi Kapitali path dependence – Lenin võttis idee ja sai kommunismi, tuli Kallas ja võttis idee, sai kapitalismi.
Aga nüüd loeme, et Kodanike riigi manifesti autor tahab tegevust Eestis uue hooga jätkata. Näeme kõikide parteide kõneisikuid sellele noogutamas. Mõni räägib kui uuest tulijast.
Vaatame Kodanike riigi manifesti sisu.
Manifesti põhiseisukohana terendab ‘valikute’ paratamatus ja ettemääratus: Me oleme öelnud A ja peame ütlema ka B.
Miks selline ebakriitiline piibellik käsk, seda Manifestist ei selgu.
Mis reform ja kelle huvides siis Eestis toimuma peab?
Vastuse annavad Manifesti kaks keskset punkti. Ideeks on, et aktiivsed eraomanikud on välismaalased (1) ja ‘ettevõte ei pea makse maksma’(2).
1: Turumajandus algab eraomanikust Sõnades oleme teinud häälekalt valiku turumajanduse kasuks. Tegelikkuses on selle valiku realiseerimine olnud märksa valulisem. Hästi töötav turumajandus eeldab eraomandit. Selle loosungi poolt on kõik. Ent niipea kui tekib konkreetne eraomanik, on kohe väga paha. Eriti paha tundub olevat kohalikust eestlasest eraomanik. Miks just tema? Kust ta sai? See pole õiglane! Kohaliku eraomaniku toetamine või veelgi hullem – koostöö temaga Eesti majanduse arendamiseks ei näi tulevat kõne allagi. Eriti jube aga, kui kohalikud elanikud, olgu siis endiste omanike, majaomanike, ettevõtjate või maksumaksjatena organiseeruvad oma huvide kaitseks. Siis on see «maffia», «oligarhia» vms kohutavat, mida tingimata tuleb käsitada kui vaenlast. Kui kohalikud eraomanikud on pahad – kes on siis head? Kui nemad on vaenlased – kes on siis sõbrad? Üks «päästja» siiski olevat - väliskapital. Hoolimata sellest, et mitmed välisinvesteerijad on osutunud bluffijateks või koguni tumeda taustaga avantüristideks – ikkagi nagu rahulikum. Pole vähemalt naaber ega endine töökaaslane.
ja 2: Maksudest. Kui üks mees teeb ühe söögilaua ise algusest lõpuni valmis (saeb metsas puud, kuivatab, hööveldab ja värvib) ning lõpuks müüb selle söögilaua ise maha, elatades saadud rahaga oma peret, siis pole ta ettevõte ning maksab üksikisiku tulumaksu. Kui nüüd (seesama üks või ka) mitu meest valmistavad mitu söögilauda, kusjuures üks laeb, teine hööveldab, kolmas värvib… läheb neil töö ladusamalt, nad teevad iga mehe kohta rohkem laudu, kui oleksid teinud üksikult, teenivad rohkem raha ja – nad on ettevõte. Selle eest, et nad on ühiskonda rohkem rikastanud kui üksikult töötades, nuhtleb ühiskond neid lisaks üksikisiku tulumaksule veel osa teenistuse äravõtmisega ettevõtte tulumaksu näol. Kas pole kummaline?
Mis eraldiseisev asi on ettevõtte tulu? Kas pole mitte nii, et nn ettevõtte tulu on tegelikult omanikutulu, osalt ka lisatasu palgasaajatele ja investeeringud, mis omakorda jälle muutuvad mõne teise ettevõtte omanikutuluks ja palgaks? Kas poleks meil õige ettevõtte tulumaksust täielikult loobuda? Niikuinii muutub see raha kusagil üksikisiku tuluks, jõuab Kodaniku kätte ning Kodanik maksab oma riigi ülalpidamise eest.
_ _ _
Kaval manifest mängib juhmusele; kohalik inimene ei arvesta variandiga, et kui eraomanik juhtub olema välisinvesteerija finantstööstuses, siis ei valmista ta oma kolme mehega söögilaudu ega tooda sellega kohalikku lisaväärtust. Aga ei saavat nuhelda ettevõtet selle eest, et ta töötab – ja miks ta peaks veel makse maksma. Reformi Manifest on olnud just välispankade finantstööstuse Eestisse istutamise manifest. Töö on leidnud õige omaniku välispankade näol, kes saadud kasumit meie õiglase süsteemi õiglase liikmena kellegagi jagama ei pea – ja manifesti järgi oleks ka piinlik riigil rahaettevõtete kappidesse-kapitagustesse piiluda.
Kappidesse piiludes või piilumata on ikkagi raske mõista, miks on üks partei võtnud endale ainukese kohustusena aidata Eestis jalule välismaine finantskapital, mis siin makse maksmata kohalike kodanike töö omale finantsiks transformeerib?
‘Ärkamine nõidusunest’ oli selle skulptuuri nimi, millega Johann Köhler tähistas aastal 1864 ühe orjuseperioodi lõppu ja silmade avanemist; ent see skulptuur varastati Riia näituselt.
Loodava lisaväärtuse täiega välispankadele kantimise Manifest oleks kui avalikult kehtestatud orjapidamise alus.
Kuidas saab olla, et lisaväärtuse transformeerimine väliskapitali kasumiks on partei üks peamine programmiline eesmärk olnud 20 aastat ning partei ise pole suunda problematiseerinud? Salapärasel põhjusel pidi oma tahtmistest loobuma aastal 2000 Eesti panga presidendiks kandideerinud professor Vello Ventsel, kes oli pooldanud kohalike pankade loomist.
Kui nn. Kodanike riigi manifesti ümber koondujad tõesti nii jätkavad, siis on Kreutzwaldi jutud kilplastest ja ‘Ise tegi’st tänapäevalgi ikka täiega omal kohal, järjepidavuse path dependence siingi.
Täna vilksub PM virtuaalvälja nurgas spämm: Kõik, kes on valmis aerutama, on minu paati oodatud. Siim Kallas.
Mõtlen: kuhu?
Maarja Lõhmus, Kodanik
