Kalle Mälberg: „Inimesed olge valvsad – „Irvkiisu“ tembutab jälle üritades käppadele maanduda!
26/04/2016
Mind ei olnud „Estonias“ presidendikandidaadi kandidaadi lanseerimisüritusel (ah, milline totter ja võimas eufemism!) Eesti keel modelleerib tegelikkust väga nõtkelt – sõna „üritus“ tähistabki nurjunud katset. Mu vana sõber ei kutsunud mind, ja ega ma poleks viitsinud minna kah.
http://uueduudised.ee/kalle-ma...
Meie rahvaisaks isekippuva tegelinski kõne oli mõeldud aplombina, välja kukkus aga lahja ja hale aspirandijutt- kõigest korraga, ei millestki tegelikult. Puudus sära, kujundid olid kehvad ja riigimehe sõnum lame. Kõne oli paraku täis ka lauslollusi nagu väited, et Viljandis on ainult üks pood, ning justkui vaenulikke venelasi oleks meil 330 000 (nende hulgas kirjanik Nikolai Baturin, Osooni-mees Vladislav Korzets, tuntud sisserändaja poeg Jevgeni Ossinovski ning 200 Narva kaitseliitlast – maggge möggga ehk matsidele soga ajamise äpardus, toimus hale lahmimine ja viglaga vees vehkimine, sestap ei näinud ma „Suurt Isakest“..
Tunneme, tema isehakanud troonipärijaga, teineteist ligi pool sajandit, juba ülikooli algusest. Oleme maganud samas toas, olin samas saalis kui ta leidis arstitudengist tantsijanna abikaasaks, viibisime sünnipäevadel, jutlesime kõrtsides, tegime koos üliõpilaspäevi ja raadiosaadet. Hiljem, kui tema aspirantuur oli luhtunud, juba Tallinna päevil Harju tänaval kohtudes, kurtis ta, et Hoiukassade Peavalitsuses süüdistatakse teda rahade kadumises…. Aga Keskkomitee ja Moskva kaudu sai kõik ära klatitud – ainult parteiline karistus jäi ja parteiline „Rahva Hääl“ võttis siiski asetoimetajaks. Märkasin korrga, et minu sõber on hoitud ja kaitstud, lausa nomenklatuurimees, sovjetlik CV toimimas.
„Miks siis nii nahkne see meie jutt täna ?“
„Pangas on igav… teeks partei!“ viskas joviaalne sõber peaga nõksu.
„Milleks sulle see? Oled ju Krooni Isa!“
Edasine on avalikkuses teada. Ja ei ole kah!
Ühiskonda tervendav moraalne hinnang viibib ikka veel. Mul on siin see õigus, kohustus ja võimalus. Poliitikasse oli minu vanal sõbral, populaarsel „Mnemoturniiri“ saatejuhil ja Eesti krooni loojal vältimatu sukelduda kahel põhjusel: Esiteks, tal on kaasasündinud kirg olla igas poliitteatris esinäitleja, hoolimata põhimõtetest – neid saab, ja peabki, vahetama nagu vanu sokke. Ja teiseks, peamiseks. Tollal, 1994.aastal, oli vaja poliitsavi, et mätsida kinni pangaröövi sigadused. Ning pole juhus et värske välisministrina kappas „meie mees“ esimese vile peale otsejoones Karjala pealinna Petroskoisse, et Vene välisministri Primakoviga kokku leppida Narva mereala, Petserimaa ja Tartu rahu äraandmine .
Ent seejärel langes granaat peldikusse ja puusliku klantspilt plahvatas – lahvatas 10 miljoni dollari skandaal ja Abram Scheri ning Itaalia -Sveitsi petturite osa selles.
„Meeltesegadus“, lausus mees tollal küsimusele, et miks tema, Eesti Panga president, niimoodi käitus.
Diplomeeritud psühholoogina oletan, et siin andis meie „päikesepoiss“ esimese enesediagnoosi kuidas ta tajub ja mõtestab käitumuslikuks oma sisetunnetuses välisilma nähtusi ja protsesse, oma vastutust riigi ja rahva ning talle usaldatud rahaliste vahendite ees. Meelelised kujutlused peegelduvad temas nüüd aastaid hiljem taaskorduvate hüsteeriliste väljapursetena, nagu äsjases Marko Reikopi „Ringvaate“ saates, kus äng signaliseerus hirmu valupunktidena taasluues aina korduvat elupeegli kildude murdehetki. Meeltesegadusse kodeeruvad, ja sinna ladestuvad tunnetuse vormid kui ärevad elukogemused – see on kuriteos kahtlustatud kohtualuse psüühika, mis väljub keeleliste abstraktsete mõttemallidena ning blokeerib adekvaatse sensualismi ehk tõeliste teadmiste allika. Nii tekib kaua kõrgetes ametites viibijal süüdimatus ning mitte millegagi põhjendatud elitaarsest „aadellikkusest“ saab ühtäkki ennastimetlev „krahv“- naeruväärsus keset globalistlikku virtuaalsuse tehisreaalsust..
Ei maksa kellelgi unistada, et Kremlis pole VEB rahade liikumisest jälgi maas- venelastel on kõik viimse sendini teada. Kas me tõesti vajame Eesti riigile presidenti, kelle kerandid on kusagil võõrriigi poliitsahtli vahel?
Kuid ärgem alahinnakem – meie Irvikiisu lendas üles, ja aina pilvedesse- ikka Euroopasse, Euroopasse, Euroopasse!
Volinik, asepresident ning 22.000 eurot kuus puhtana kätte. Lisaks igatsugu tasud ja muud kaunid hüved. Mida ta seal Brüsselis 10 aastat tegi ja korda saatis jääbki hämaraks. Ajakirjanikud ei küüni ega suuda pilti ette anda. .. Ilmselt ei teinud meie kangelane seal mitte midagi maailma ajaloo pöördepunktilist – mätsis ja venitas ning laskis aeguda asjadel – ise aga ei teinud midagi peale knopkade, kustukummi, värvipliiatsite ja paberite sääsekurnamise.
Kuid üks niit hargnes siitki. Nimelt vastutas Siim Kallas Euroopa Komisjonis korruptsioonivastase võitluse ameti OLAF eest, mille tegevust uurinud Hollandi audiitor Paul van Buitenen põrmustas selle sedavõrd põhjalikult, et Euroopa Komisjoni ametnikud olid sunnitud oma ametid maha panema. Siis aga olevat sekkunud president Barroso isiklikult, sest tema toetaja oli ju Itaalia peaminister Silvio Berlusconi, seesama kelle lähedusse maandus umbes pool 10 miljonist dollarist, mis Eesti Pangast haihtus
Ring oli täis saanud. Irvikiisu, Alice imedemaalt, pidanuks laskuma meie kallisse koduvillasesse provintsi Euroopa pealinna kõrgustest nagu suur riigimees – tasakaalukas, tark ja kogenud.
Meie kangelase esinemistesse oli aga siginenud eblakat, pealelendavat ligikaudsust, hakkas välja joonistuma vananemisega kaasuv arengupeetus. Kehakeel oli hajuv, kõnemaneer hüplev, inglise keel meenutas suvalist Soome kirvesmeest. Mälu oli tõntsiks jäänud nagu pidevas rokipeerutamises „Meie Mehe“ bändiliikmena, jututeemad kulunud nagu vanal sportlasel, kes meenutab aina oma rekordeid – hallipäine eluvend kelkis komsomolkuspäevil saavutatud vallutustega.
Vahepeal kippus meie Irvik uuesti peaministriks, hakkas aga vanade pattude meenutamise peale nutma ja põgenes ummisjalu Brüsseli lihapottide manu, tõugeldes liftikambris kena ajakirjanduspreiliga. Taas kodumail paneb ta oksjonile välisministri ametist pihta pandud taldriku- sünnib piinlik suhtekorralduslik häbiväärsus kui õpikunäide.
Väikesed haledad valed, rumalused ning oskus aina ja igal pool äparduda, labaselt vahele jääda, on viinud visa kleptokraadi meeleheitele. Ta teab, et tal on igavene häbimärk otsa ees, mida iganes ka suhtemehed ja palgalised evangelistid ei loraks. Irvikiisu kuvand inimeste meeltes on paigas ja seisab kui kalju!
Ent mehe iseloomus on ette nähtud, et ta kogub ameteid nagu numismaatik marke. Jah, ameteid korjab mees nagu kuukulgur kivikesi rannal, mida kõrgeimaid seda uhkem! Farmi pidama tema juba ei kipu. Aparatšik otsib taga oma aparaati, ta on harjunud iga jama järel maanduma käppadele…On jäänud veel üks kullatud paabulinnutroon, mida tahaks endale- kroonijuveel puudub kollektsioonist.
Seal pargi tagaaias on vaikne loss, mida valvavad sõdurid. Sinna, sinna, kuhu luuderohi ronib müüridele ja päike paistab vahel läbi pärnapuude, just sinna! – seal tahaks uinuda!
Mina kodanikuna küsin: Kes tegelikult tahab sellist presidenti, peale paari kinnimakstud riigiajakirjaniku?
Kes vajab tegelast, kelle parimad päevad jäävad „Mnemoturniiri“ aegadesse? Kes veel peale paari tänuliku endise pankuri kunagise rahasüsti eest kummardavad? Ons meie Irvikiisul üleüldse valijaid? Ei tea, ja tõtt öeldes – ei tahagi teada…
Rahvaga, tõeliste inimestega Eestimaal minu vana sõber ei räägi, patte ei kahetse, vuntse maha ei aja. Kuigi võiks! Just nimelt seda seda tegi David Axelrod, suhtemees, kes aitas Barack Obama presidendiks. Mees läks telestuudiosse ja ajas kaamerate ees vuntsid maha hüüdega: „Yes, we can!“
ETV Ringvaates ja TV3 intervjuus eksitas Siim Kallas meid jälle. Nimelt pakkus ta ilmse ärritusega hääles välja, et loeme uuesti 10 miljoni dollari kohtuotsust!
Kallast süüdistati kolmes kuriteos , millest kaks ei leidnud „kohtu arvates“ tõendamist. Küll aga otsustas Riigikohus, et Siim Kallas on süüdi audiitorile ebaõigete andmete esitamise kuriteos. Ehkki riigiprokurör Raivo Sepp olles „võtnud asja oma menetlussse“ ei lasknud prokurör Andres Ülvistel edasi kaevata ning jõustus Tallinna Linnakohtu õigeksmõistev otsus, jäi Riigikohtu süüstav otsus jõusse.
Siim Kallas Eesti Panga presidendina on süüdi mõistetud audiitorile ebaõigete andmete esitamise eest ja see on juba fakt, mitte mingi paberi koopia:
Kinnitus sellele: Väljavõte Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest https://www.riigiteataja.ee/ak...
1.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et S. Kallase õigeksmõistmisel KrK § 1486 lg 1 järgi on kohtud rikkunud kriminaalseadust, jättes kohaldamata kohaldamisele kuulunud seaduse. Seaduseandja on pidanud vajalikuks sätestada KrK § 1486 lg 1 järgi vastutus valeandmete esitamise eest olenemata sellest, kas ebaõigete andmete esitamine tulude, kulude, kasumi, kahjumi, võlgnevuse ja varade kohta mõjutas audiitorkontrolli tulemust või mitte. Kuritegu on lõpule viidud ebaõigete andmete esitamisega. Samuti ei ole oluline, kuidas valeandmeid esitati ning kas sealjuures pandi varem toime mõni muu kuritegu (näiteks KrK § 1485 järgi). Oluline on see, et esitatud andmed olid ebaõiged. KrK § 1486 lg 3 kohaselt vabaneb raamatupidamise eest vastutav isik karistusest samas paragrahvis ja §-des 1484 ja 1485 nimetatud tegude eest kas täielikult või osaliselt, kui ta teatab raamatupidamisandmete toimunud, teoksil olevast või kavatsetavast moonutamisest, varjamisest või hävitamisest õigeaegselt politseile või muule pädevale organile.
Linnakohus on jätnud tähelepanuta, et S. Kallasele on KrK § 1486 lg 1 järgi esitatud süüdistus selles, et lepingu esitamata jätmine tingis selle mittekajastumise Eesti Panga 1994. aasta aruandes ning seega audiitorile ebaõigete andmete esitamise. Asjaolu, et S. Kallas ei esitanud lepingut Eesti Panga raamatupidamisele, mistõttu ei kajastunud see ka Eesti Panga 1994. a aruandes, kohtuotsustes analüüsitud ei ole.
Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 57 lg-st 2, § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium
otsustas:
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a kohtuotsus ja Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 1999. a kohtuotsus Siim Kallase õigeksmõistmise osas KrK § 1486lg 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.
Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a kohtuotsus muutmata.
Kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.
Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.
Tallinna linnakohus tegi Eesti juriidikas ajalugu, kuna eiras Riigikohtu vastavat otsust ja mõistis Kallase ka audiitorile valeandmete esitamise punktis õigeks. Kui prokurör Andres Ülviste tahtis otsust edasi kaevata, siis võttis asja enda kätte peaprokurör Raivo Sepp, kes katkestas kogu protsessi. Selline on siis kohtumõistmine Eesti Vabariigis.
FOTO: PM/Scanpix