Kalle Mälberg: Valitsuse ametlik näidend Laeva soos ehk peatükke Eesti poliitika ajaloost
21/04/2016
http://uueduudised.ee/kalle-ma...
2001. aasta jaanuari lumevaesel, jäiselt hangunud talve õhtul, sõitis Eesti valitsus kooseisus põllumajandusminister Ivari Padar, majandusminister Mihkel Pärnoja, peaminister Mart Laar, jt., lisaks mõned nõunikud ja autojuhid, keskkonnaminister Heiki Kranichi algatusel Laeva sohu talvist ööbimist katsetama. Palupõhjal kamandati loodusemehed sauna kütma, varuti ninaesist valitsuse vahenditest. Ööbiti külmunud soos telkides, kuulati huntide ulgumist ja rüübati Pindi külas aetud metsakohinat nagu õndsatel metsavenna aegadel. Laupäeva karge hommik. Kerge lumekord kattis laukaid ja sookaelu. Sõitsime Kaido Müürsepa, Keskkonnauudiste kaameramehega, varahommikul Laeva filmimaks soosaarelt saabuvaid valitsusmehi. Sammusime mõned kilomeetrid kui nägime hõredate kuuskede vahel suuskadel ukerdavat majandusministrit Mihkel Pärnoja. Peaminister Mart Laar, taibukas, põikas kaamerat nähes kuuskede vahele. Keskkonnaminister Heiki Kranichi vibajas kuju kõikus lagedal, seljakott seljas, nagu kõrreke väljal, otse meie suunas tuikuda. Püüdsime ta kaamerasse.
NB! Järgnev lõik on autentne stenogramm- dokument, mida palun esitleda ja käsitleda Eesti Vabariigi valitsuse ametliku seisukohana nõrganärvilistel mitte lugeda! Poliitkorrektne vahelejätt on aga ilmvõimatu.
Ilmse raske pohmakaga minister käratas:
“Sinu Keskkonnauudised on sitt… Sa türastunud Sydney taksojuht… võid oma Eesti Loodusega putsi minna… Ma võin sul riigirahad ära võtta ja lähete kohtu alla peldikupaberi varguse eest…”
Valitsuskabineti ministri räige sõim ehmatas kaameramehele Kaidole tilga püksi ning ministri nõunik Kristel Meier, hilisem proua Kranich, tõmbus küüru ja pomises mulle salamisi:
„Mina kah ei mõista Heikit alati!“ Ministri kärgatusest hirmunud Kaido ei saanudki värvikat stseeni pildimasinasse, kahjuks. Kangestusime hanges – mis värk?
Teadsin muidugi, et Heiki Kranich, too Leningradi sidekooli kursant, parteisõdur ja intrigant, ei jaga ega hooli loodushoiust, viib keskkonnastrateegia sildi all läbi suurpuhastust loodusmeeste hulgas, tsentraliseerib ja sundparteistab. Rahvuspargid, regionaalsed keskkonnafondid ja looduskaitsealused maad – kõik aetakse partei lipu alla poliitika tööriistaks, müügiks ja kaubaks! Siis ma veel ei teadud, et viha ja intriig on palju suurem ja pikem – püütakse minu kui eelmise ministri nõuniku kaudu hoopis suuremat kala, et lavastada süüdi eelmist ministrit Villu Reiljani.
Kranichiga polnud mul ühte veregruppi juba alguses, siis kui ta Toompuiestee majja saabus. Nimelt tegin poliitiliselt enesehävitusliku akti juba esimesel päeval. Uus minister, olles end tutvustanud kui tegus ja asjalik mees, kes „deklaratsioonide ajastust“ lubas astuda „tegude aega“, kõndis just trepist üles. Hõikasin jultunult talle järele:
„Vabandage, aga kuidas teie nimi kirjutatakse? Kas Heiki on ühe või kahe k- ga?“
Verivärske minister keeras end ümber, pidas kõneka pausi, ministeeriumi fuajeesse kogunenud publik vakatas, vaatas mind hetkeks, kalk ilme prillitatud näol ja teatas siis:
„Vaata internetist järele!“
VEB Fondist varastatud rahadega troonile tõusnud suverään oli minu pea kohale kirve tõstnud. Edasine oli juba uudse aja Eesti suvademokraatlike tavade loogiline jätk. Õpikukraam.
Kuna valitsuse ministri jõhker avaldus Laeva soos (mida ma täpselt siinkohal osundasin!) oli esitatud kehtivas riigikeeles ning Eesti Vabariigi valitsus eesotsas peaministriga oli siinsamas kõrval, siis tuleks öeldut käsitada, (mis sellest et tavatus päti sõnastuses!), kui VALITSUSE AMETLIKKU POLIITILIST AVALDUST „Eesti Looduse“ teletoimetuse, juhatuse liikme ja kogu professor Kumari 1932.aastal asutatud loodushoidu propageeriva ajakirja kohta tervikuna..
Öeldu tuleks avaldada Riigi Teatajas!
Esmaspäeval läksin nagu tavaliselt ministeeriumi koosolekule. Minister Kranich kutsus mind oma kabinetti, võttis kapist välja iiri viski, kallas endale ja mullegi ning küsis:
„Kuhu me jäimegi?…“
Pomisesin midagi ebamäärast, teesklesin mttearusaamist. Ehk oleksin pidanud paluma end parteisse vastu võtta? Alandlikult vabandama? Mille eest? Viisakas olnuks kui minister vabandanuks – täis peaga ikka juhtub! -, aga seda oli vist mõttetu eeldada.
Kabinettides juba kirjutati ja sepitseti kriminaalasja.
Üsna varsti ilmusidki keskriminaalpolitsei ametnikud eesotsas Reigo Reimandiga minu ukse taha läbiotsimisele. Relvi, narkootikume ja sularaha püüti leida isegi minu magava pisipoja voodi alt.
Olime Eesti Looduse juhtkonnaga seitse pikka aastat kohtu all.
Meie idee teha Eesti oma National Geographic luhtus. Hääbus minu juhitav telestuudio ning ka ajakiri Eesti Loodus marginaliseerus tagasi sinna kus ta oli enne ja on tänagi – sümpaatseks pretensioonituks looduslugude pildiajakirjaks, mis ilmub riigi toel ja käsul. Kuulekas kantsler Sulev Vare ja juristina töötav Rita Annus vormistasid, kannad koos ja käed püksiõmlusel, valvelseisangus, ministeerimi nimel ja ministri käsul kaebuse. Rita Annuse isa Jaak Annus tegi Eesti Looduse tugevasti kallutatud auditi ja sai selle eest Piritale majakrundi. Rita ise on tänaseks kantsleri ametist prii, Kranich aga Eesti ametlik ülemlotomängur – VEB fondi ja R-Hooldust ei mäleta vana mees enam mitte. Vahel leiutab looduskaitsealuseid kõrrelisi, hirmutab saarlasi kirjuhahaga et saada süvasadam Uudepangalt Küdema liivadesse, seletab midagi segast surnud vedelgaasi terminaali asjus – mees kui hädaorg isegi omadele!
Tallasime nagu mägrad seitse aastat rada kohtumajade vahet. Ohh, kuidas tollane meedia rõõmustas, eriti end teadlaste hulgas kirjanikuks ja kirjanike hulgas teadlaseks tituleeriv Tiit Kändler – äpardunud mehikesel ei õnnestunud kuidagi saada Eesti Looduse peatoimetajaks. Süüdistused lendasid, aga õigeksmõistvaid uudiseid pole kusagilt lugeda. Rongi sebis ka keegi provintsiskribent nimega Aivar Õepa, kes nüüd viimases, 9. aprilli Postimehes „kõik päevavalgele tõi“ upitades mindki suurte tegijate hulka. Mõelda vaid!- Savisaar, Messi, Cameron … ja nende hulgas keegi Mälberg, kes„ sai rahulikult .. ärastada.“
Poiss ei tea ega tunne asju, praalib tühja ja eksitab lugejaid! Tegelikult lõime Iisraeli tuttavatega minu Austraalia opaaliäri ajast ( mul on nimelt Australia NSW Ministry of Mineral Ressources Fossicking Licence) firma Virgin Nature Worldwide LLC, mis investeeris Eesti Loodusesse 220.000 krooni eesmärgiga viia ajakiri ingliskeelseks. See asjaolu ja meid kõiki mõisteti kõigis kohtuastmetes kahel korral õiguspäraseks. Võitsime tublit riigiprokuröri Laura Feldmanist 6:0
Säilitamaks absurditunnetust ning toitmaks tervenemissoovi omaenese vaimu läbi vihtusin kriitiku ja publitsistina kirjutada kolumne, mille kohta HH Luik arvas, et eliidi kirumine on „tavaline kraam“. Inimene elab pöördumatult edasikulgevas ajalõigus, selja taha jäävad jäljed – iga asi jätab jälje. Siinkohal võiks kirjutada, et kõik läks lihtsalt, mängleva kergusega – sellist nägu ma avalikkusele näitasin ju. Närveerimist ja sekeldamist oli siiski tohutult. Jõuetu sundolek ja tume teadmatus hoidis meeled virgena. Etendasin avalikkusele juba vene ajast sisseharjutatud absurdikunstnikku, pildusin salongides ja kõrtsides sarkastilisi ülbeid nalju, nõnda, et minu hea kaitsja advokaat Mare Lust nägi kurja vaeva ja vihastas korduvalt: „Kuradi Mälberg, sind ei ole võimalik kaitsta“
Viimane piisk advokaadi karikasse langes siis kui ühelt istungilt sattusime koos riikliku süüdistaja prokurör Laura Feldmanisega üle Liivalaia tänava ruttama. Aga foorid sundisid meid kolmekesi keset tänavat ohutussaarele. Autodevool vuhisemas kahel pool. Kergitasin vallatult end vaatama siresäärse Laura pitspluusi lõikesse ja ülbasin jultunult: „Sellisena… (pikk paus).. peaksite Teie, neiu Laura, küll lendama kõrgematesse kabinettidesse.“ (Vihje oli ilmselt seotud samal päeval mahavõetud minister Ken „Barbi“ Vaheri uudisega).
Laura naeratas koketselt, et siis ehmuda omaenese rollikonfliktist. Silmad kattusid jäise kaega ning rohelise tule süttides viskas julm prokuraator üle õla: „Näggemmisttt!“
Mare vahutas vihast: „Sind tuleks ikka vangimajja saaata selle naistejama eest“
Sama teemal võttis kohtumaja kohvikus sõna minu kooliõde, Harju maakohtu esimees Helve Särgava: „No näed, Kalle, avasime just Sulle Tartusse vangimaja“
Julmad naljad aga jätkusid. Oli 2003.aasta detsembri viimne päev, just enne aastavahetust. Olime nüüdseks 3 aastat väntsutada saanud ja esimese astme kohtuotsus pidi välja kuulutatama.
Kügelesime kohtumaja fuajees oodates kohtunik Leo Kunmani kui äkki kolm relvastatud politseinikku sisenesid trepikotta, üks neist naispolitseinik. Keegi advokaatidest, vist ikka Mare Lust, viskas repliigi: „Näe, Kalle, isegi kongi viiakse sind naistega koos“
Avanes uks ja lävel seisis kohtunik Leo Kunman, kampsun seljas ja sussid jalas. „Kus konvoi on?“ käratas tusane kohtunik. Nähes meid viipas oma kabineti poole.
„Kalle Mälberg…“ morn pilk minule.. „Uno Siitan..“. veel tülpinum pilk värisevale, tablette neelavale teisele kohtualusele, ajakirja Eesti Loodus peatoimetajale, tuntud putukateadlasele… Paus…. Pausi oskas kohtunik Kunman välja pidada, nagu oleks Panso koolis õppinud.
Kohtuniku hääl kõrgenes: „Olete õigeks mõistetud, härrased!… Head vana aasta lõppu!“
Ei mäletagi, kas tänasime või ütlesime lihtsalt hea aega. Koperdasime kuidagi trepist alla. Paar ajakirjanikku vastas – väikesed sõnumid lehtedes. Igav lugu. Skandaal otsas, mis seal enam. Iseennast guugeldades leian ikkagi, et Õhtulehe kunagine süüdimõistev lugu on jätkuvalt esiplaanil. Arvan teadvat, kelle klikid seda arvutil genereerivad.
Tore ja julgustav oli olla koos poole miljoni eestlasega heas seltskonnas EV karistusregistris. Irvlejad arvavad, et kui sul pole olnud korralikku krimasja, siis oled sa asjatult moodsa aja Eestis elanud ja värvitult vegeteerinud. Tegija on ikkagi see, kel üks tubli kohtuvaidlus, pankrot või krimasi ette näidata.
Lõpuks, 2007. aastal prokurör Laura väsis. Riigikohus ei võtnud asja enam teistkordselt menetlusse. Õigeksmõist jõustus.
Nüüd küsib kiuslik „Postimehe“ lugeja: „Kuradi aferistid, pääsesite kergelt: Kas teilt varastati või teie varastasite, aga mingisse vargusesse, sina Mälberg, ikkagi segatud olid.“
Vahepeal on ka prokurör Laura arenenud. Poliitiline masinavärk aga saanud juurde rasvast määrdeõli. Kui minu kunagine tööandja ja ülemus, kelle meedianõunik ma olin, kohtu alla läks, siis piisas ainuüksi kaudsetest või väga udustest tõenditest, et Villu Reiljan süüdi mõista.
Savisaare hävitamine läheb täna veel raskemalt, hiigelmägi on liikvele aetud. Tänaseks on Kranichi ustav plakatikleepija Kristen „Ristija“ Mihhail ja Taavi „Sokid“ Rõivas ise suureks kasvanud – võimuvertikaali põlistamise haudejaam töötab, broileroravad kõnnivad seadusimüütavate lobimeeste kilekotid näpus parteikontorisse. Ikka riiginisa, mäetöö poole ja suunas.
Miski ei ühenda ega seo poliitsõprust paremini kui ühiselt sooritatud kuritegu. Anname ESMle, anname energeetikutele, anname kreeklastele, see tähendab Saksa pankadele – kõigile kes vähegi küsida viitsivad. Võtame VEBi fondist parteiehituseks kui vaja, ajame matsidele soga (Maailmavaate Sihtasutust, mäletate?) – semudele kõik, ülejäänutele seaduse järgi!
Tegelikult pean olema tänulik, tõukas ju seesinane lugu mind hoopis õigele elurajale. Elan nüüd õnnelikult ja puhanud vaimuga omarajatud talus, metsalagendikul, järve kaldal. Kirjutan ja joonistan, kui tahan, ja teen mida tahan. Sõbrad, vabaakadeemikud, mõttehiiglased loomukojas kliki kaugusel.
Eile tegi põder ringi ümber järve. Kobras, see tark tammiehitaja, võitleb minuga järvepaisul. Kitsed kepslevad väljal kuni koer nad laiali ajab. Järves elavad rohekonnad, pardid teevad pesa saarel. Vahel laskub kalakotkas kalu napsama.
Kevad 2016, Kõrvõotsa, Perävald
FOTO: PM/Scanpix – Alam-Pedja. Heiki Kranich viis kabineti sohu ööbima. Pildil Mihkel Pärnoja (suusamütsiga) , Tarmo Loodus ja Tõnis Luukas külmarohust abi saamas
