Hardo Aasmäe mälestuseks
Elu keerdtrepi tühjuse allotsas ootab ootamatus- maa külgetõmbejõud, kus kõik saab selgeks.
Kauase kaasteelise ja sõbra lahkumine tundub seletamatu, lõplik ometi.
Eesti avalikkus kaotas värvika ütleja ja julge mõtleja, kes erudeeritult ja avarruumiliselt puhus klaariks palju ohtlikke kõverpeegleid, avas alamkolka lollusi ja paljastas nõmedaid sulitempe. Targad mõtted vormusid muigelsui, mängleva kerguse ja vaimuka vestluse saatel:
-Ta teadis ja ütles välja selle partokraadi nime kes varastas VEB st Eesti ärimeeste raha;
- Targa majandusgeograafina analüüsis ”Kihnu Jõnni püksirihma” võtmes Rail Balticu trassi maastikule otsejoonistamise ohte;
-Mõtles välja lennuka skeemi kuidas rajada igasse Venemaa soomeugri keskusse euroentsüklopeedia, et uuristada ”nagu hiir juustukeras”;
- Põhjaliku maateadlase ja tähelepaneliku loodusvaatlejana analüüsis Venemaad, kus viljakas mustmuld, aga ka uraan , magneesium, vask, nafta ja maagaas, on jäänud Venemaa piirest väljapoole. Hardo ennustas, et toormeekpordi nõela otsas istuv Vene majandusmudel ja poliitkamarilja asub varsti röövretkele Kasahstani;
-Algatas sulni europarlamendi valimismängu puntratantsuks ja riigiparteide kartelli häirimiseks Iseseisvuspartei sees ”äkkpartei”, mis sai mitutuhat häält;
- Vaimutses leidlikult Tshehhovi novelli ”Ametniku surm” Kümmel –Kallas teljele mugandust ja Eesti koduvillasust;
- Kummardus bütsantslikult maani kui ilmus teade, kuidas kaks ministrit koogutavad omavahel -”bojaar Mati valmistab ette pöördumist vürstitar Marisele”;
- Aasta lõpuks pidi Hardo tulema Taevaskoja püha allikale, et 2014 ära saata ”kahjurite sabati” vormis.
Rääkisime sageli, et küll ükskord moslemid Venemaa kõhu alt lõhki lõikavad.
Targutasime marssal Rasputitsast ehk sellest kuidas 1238.aastal Batu khaani väed enne Novgorodit, kevadise teede lagunemise ajal, Valdai ( viikingite keeli-Vesivalla) väravaist tagasi pöördusid ning Lämmijärvele ainus tänaseni kehtiv Euroopa põlispiir kehtestus. Märkasime koos ”baasidelepingu nr.2” ohte ja pidasime plaane...
” Aga miks sa helistad ? Ma just pikutan!” tavatses vabaakadeemik Aasmäe pärastlõunal vastata.”Uni on püha asi, mil hing lahkub kehast”.
Sõpradega plaanisime Hardot suurimaks sammuks -partokraatliku lameduse järel oleks Eestile tarvis presidenti, kel selge mõte ja sõna! Arutlesime, et mida küll tänane hellikpresident ja värvilistes sokkides peaminister oleksid teinud novembris 1918 – kas meil oleks olnud omariiki üldse?
Viskasime kildu:
” Jaan Poska suri liialt vara. Pole häda!- Aasmäe on paremuselt järgmine ”
Hardo Aasmäe oli alati meelevirge, huvitav ja hariv, haukav ja hammustav, mitte kunagi kuri ega õel. Värske elu drooge jätkus otsani...
Breznevi surmapäeval kaitses Aasmäe Leningradis kandidaadikraadi. Arvati et pole sobiv tähistada, ent uljas geograafiakandidaat marssis retorani ja tellis sampust. Kelner püüdis kuidagi põigeldes seletada et ikkagi riigijuht surnud, jne. Aasmäe käratas:
”Aga kes ta teile oli?”
Tean, et Sa tead, hää sõber ja kamraad, et me mäletame Sind hääs meeles!
( nimi kirjutatakse väikeste tähtedega nagu ”Pal tänava poistes”)