Väide, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ei pea alati paika. Seda tõendas ka laupäeval, 21. veebruaril Karlsruhe Konzerthaus´s toimunu — otsast otsani väljamüüdud kontserdimaja ning tormiline aplaus, mida kohtab ehk vaid rock-kontserditel. Esinejateks olid Karlsruhe Ülikooli Sümfooniaorkester koos pianst Kalle Randaluga.

Karlsruhe muusikasõpradel pole just eriti tihti võimalust maailmakuulsat pianisti kodus mängimas kuulata. Sagedased kontsertreisid ning heliplaatide ülesvõtted ei võimalda prof. Randalul palju kodumail viibida, rääkimata kontserdite andmisest. Seda suurem oli rõõm eesseisva fantastilise kontserdielamuse üle.

Karlsruhe Ülikooli Sümfooniaorkestri asutas 1976.a. füüsikadoktor Dieter Köhnlein, kes edukat, endistest ja praegustest tudengitest koosnevat orkestrit, tänaseni juhatab. Karlsruhe Ülikool on ülemaailmselt tuntud tugeva reaalainetealase kõrgkoolina. Seda hämmastavam ja aukartustäratavam on dr. Köhnleini entusiasm, millega ta noori inimesi üheskoos musitseerima innustada suudab, oma vaba aega harjutamistele, proovidele ja esinemistele „ohverdades“. Rinda juletakse pista nii muusikaliteratuuri klassika kõvade pähklitega kui ka kaasaegse muusika teostega ja seda edukalt. Selle kinnituseks on mitmed esikoha võidud ülesaksamaalistel orkestri konkurssidel, üle 20 LP- ja CD-ülesvõtte ning kontsertreisid maamuna eri paigus.

Kontserdi avas ülikooli orkester Felix Mendelssohn-Bartholdy Ruy-Blas-Overtüriga, op. 95.

Järgnes Ludwig van Beethoveni 1809.a. kirjutatud 5. Klaverikontsert Es-dur, op.73, klaverikontsert, mida igaüks tunneb ja mis on üks ilusamaid selles zhanris.

Kalle Randalu demonstreeris jällegi oma pianisti kompetentsust: lausa imetlusväärne, millise värskuse ja vitaalsusega oli kogu klaverikontsert ette kantud, esimesest akordist kuni viimse toonini. Oma musikaalse esitusega pani ta Beethoveni muusika kõnelema. Ja et esitatu kuulajatele hinge läks, seda tõestas minuteid kestev aplaus ning pisarad nii mõnegi kuulajanna silmades.

Kontserdi teises pooles kõlas Johannes Brahmsi 3. Sümfoonia F-dur, op.90. Ka selles teoses oli võimalik orkestri head loomingulist vormi nautida. Dirigent näitas end jälle hea muusikalise dramaturgina, kus dirigendi-orkestri koostöö sujus üksikasjadeni tunnetatud vaimus ning kus kõik orkestrisolistid olid omavahel heas ansamblis.

Märkmed: