Ants Tooming
Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile, ja nad kõik jõid sellest. Mk 14:23
1944.a. suve lõpul, kui punaväed Tartule lähenesid, oli enese elust ja tervisest hoolival inimesel mõistlik linnast lahkuda.
Oli enam kui selge, et kui nõukogude väed peaks Tartu enese kätte saama, siis algavad linnas 1939-1941 aastatest tuttavad hävitustööd, repressioonid ja hukkamised. Eelkõige olid ohus rahvuslikult meelestatud inimesed, rahva sõjaline ja poliitiline eliit, vaimulikud ning haritlaskond.
Otsuse linnast lahkuda tegi ka toonane Tartu Peetri koguduse 1. pihtkonna õpetaja Jaak Taul. Ta lahkus perekonnaga (abikaasa ja kaks väikest last) Tartust ja võttis enesega põgenikuteele kaasa koguduse väärisesemed: hinnalise armulauakarika, koduse armulauakarika, ristimisvaagna ja veel mõned olulised esemed, et need rüüstajate meelevalda ei jääks. See oli ainuõige otsus, sest venelased hävitasid süstemaatiliselt kunstivara ja haruldusi, mis nende kätte langes. (Pikemalt Eesti Elu 9. augusti 2019 paberlehes)