Kõrvetava suve järel saabus värve muutev sügis. Pühapäeval, 18. septembril oli meil kalmistuspüha- jumalateenistus, kus teenis meie koguduse hooldusõpetaja, peapiiskop Udo Petersoo. Pühapäeva hommikupoolikul läksime kõik koos kalmistule, sest meil on kõigil omakseid ja sõpru puhkamas siin võõramaa mullas. Ka me õpetaja vanemad puhkavad siin.

Ilm oli ilus. Polnud liiga palav ega ka külm. Isegi päike saatis sooje kiiri meie poole.

Õpetaja pidas südamliku jutluse suure, igivana männi all, mis on seisnud üle poole aastasaja ja kuulnud me kõikide nuttu ja leina armsate inimeste muldasängitamisel. Ta on kuulnud ka me südamete ohkeid ja igatsust kodu-Eesti järele.

See mänd on meile ka usu sümboliks. Kui kõik kaob ja muutub me ümber, siis seisab me usk nagu see vana mänd kindlalt oma juurtega maa küljes kinni. See kindel usk annab meile kinnitust, et kui me kõik puhkame siinsamas vana männi all, siis me rahvas püsib edasi Läänemere kaldal nii kindlalt kui see puu meie puhkekohal.

Õpetaja rääkis oma hiljutisest Eestis käimisest, kus ta võttis osa ootamatult lahkunud peapiiskop em Jaan Kiiviti matustest. J. Kiivitit oli saatma tulnud üle 150 ametivenna üle terve maailma.

Meil kõigil oli hea tunne, et saime oma lahkunuid austada sellel ilusal sügispäeval, vaatamata oma valudele ja hädadele.

Siis kuulsime järsku imelikku häält ja nägime kahte haneparve lendamas üle peade lõuna poole. Momendiks jäime vaatama ja tuli mõte - palju meist veel on järel järgmisel aastal? Aga ka haned ei tea, kes neist tuleb tagasi kevadel.

Märkmed: