Tänu Eesti ja Kanada kultuurifondide toetusele avaneb mul eeloleval sügisel erakordne võimalus tutvustada Kanada eestlastele Siberis sündinud-kasvanud eestlasi. Esmalt Tartu College’is avatav Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia ühisnäitus (koost. Anu Korb ja Kadri Viires) viib vaataja kaugesse Siberisse, külla rahvuskaaslastele. Siberi eestlasi aitavad lisaks tutvustada Andres Korjuse ja Aado Lintropi dokumentaalfilmid, minu 2010. a lõpul valminud raamat “Siberi eestlaste elud ja lood”, ise olen meelsasti nõus vastama küsimustele Siberi eestlaste elu-olu kohta.

Oma esimeselt reisilt Siberi eestlaste juurde naasin 20 aastat tagasi äreval ajal – 19. augusti õhtul. Eesti Vabariigi taastamine tõi muutusi ka eestlastele väljaspool Eestit, enim Venemaal elavaile rahvuskaaslastele – neistki said väliseestlased. Sestpeale on Idas ja Läänes asuvaid rahvuskaaslasi lähendanud ESTO-päevad, Eestis toimunud väliseesti konverentsid, suvekoolid jm, kuid ega me üksteisest palju ei tea.

Mina olen taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusest tänini järjekindlalt kogunud, uurinud ja tutvustanud Siberi eestlaste ajalugu ja pärimust. Mujal Venemaal asuvaist eesti kogukondadest on tänaseks vähe alles, kuid Siberi eri piirkondades leidsin sajandivahetuse-paiku ühtekokku 40 eesti külakogukonda, elanikke oli neis 25–300.
Minu teadmised Siberi ja seal elavate rahvuskaaslaste kohta olid 20 aastat tagasi võrreldavad keskmise kodueestlase omadega. Siber oli minugi silmis karmi kliimaga hiiglasuur maa-ala, vanglate ja sunnitöölaagrite asupaik. 1949. aasta märtsiküüditamine tabas ka minu omakseid: tädi kolme eelkooliealise lapsega saadeti Siberi Novosibirski oblasti Jelbani rajooni külakesse. Nelja-aastane tütreke haigestus teel ning jäi Siberi mulda. Omakaitsesse kuulunud tädimees hukkus Siberi vangilaagris. Tol ajal meie kodus lastele Siberist ei räägitud. Tädipoeg Sulevit kohtasin esmakordselt tema noormehe-eas, tädi naasis noorema pojaga paar aastat hiljem.

Minu esimene kokkupuude Siberi eestlastega, nende vahetuse, südamlikkuse ja rikkaliku pärimusepagasiga, ning maaliline Siberi loodus andsid sedavõrd tugeva impulsi, et sellest lummusest ma enam vabaks ei saanud. Parajasti asutati Eestis Rahvuskultuuri Fond, kust õnnestus esimestel aastatel väikesele Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonigrupile teeraha hankida. Edaspidi saime abi ka Eesti Kultuurkapitalilt jt kultuuri- ja teadusfondidelt.

1990. aastad olid ka Venemaal suurte muutuste aeg: ühelt poolt Venemaa väikerahvaste iseteadvuse tõus, teisalt ülikiire inflatsioon ja majanduslangus, ühismajandite lagunemine. Viisarežiimi sisseseadmine ja valitsevad majandusolud eraldasid Siberis elavad eestlased nende Eesti sugulastest. Ometi taheti oma juuri tundma õppida ning mineviku talletamine sai oluliseks. Läbielatud õudustest – sundkollektiviseerimine, repressioonid, küüditamine jm räägiti aasta aastalt järjest vabamalt.

Kanadasse jõudis eestlasi ka Venemaa kaudu

Eestlaste ulatuslik väljaränne oma etniliselt asualalt sai alguse 19. saj keskpaiku ning tol ajal suunduti eeskätt Vene impeeriumi kubermangudesse. Näiteks põhiosa praegu Siberi külades elavaid eestlasi on 19. saj lõpukümnendil või 20. saj algul väljarännanute järglased. Euroopa-Venemaal ei jätkunud kõigile soovijaile maad. Tsaarivalitsusel valmis Siberi asustamise plaan, Transsiberi raudtee käikuandmine hõlbustas Siberisse reisimist.
Eestlased, kes otsisid Siberist või Venemaa muudest piirkondadest oma maad ja vabamat elu, ei erinenud millegi poolest sajandi-tagustest Ameerikasse ja Kanadasse rännanud ettevõtlikest inimestest. Esmased asumisraskused tuli ületada kõigil, sageli teeniti lisa kaevandustes, metsatööl jm. Oli neidki, kes maaharimisele käega lõid ning linnades õnne otsisid.

Väljarändajate seas on alati olnud inimesi, kes uuel kodumaal ei kohanenud ning tagasi koju või parema paiga otsinguil edasi suundusid. Eestlased Siberis ja mujal Venemaal jutustasid nii mõnigi kord oma Krimmi, Kaukaasiasse, Brasiiliasse jm õnne otsima läinud esivanematest. Teadaolevalt rändas Venemaale asunud eestlasi edasi ka Kanadasse. Mõned omakorda naasid mitmesugustel põhjustel Kanadast Venemaale. Venemaal sündinud eestlaste uurijana olen huvitatud kohtumisest Kanada eestlastega, kelle esivanemad on Kanadasse jõudnud Venemaa kaudu ja kõigi teistega, kel on perekondlikke sidemeid Venemaa eestlastega. Olen tänulik iga teate eest.
Minuga saab ühendust e-postitsi:korb@folklore.ee Võite endast teada anda ka Piret Noorhanile (t. 416 925 9405,piret@tartucollege.ca).

Kultuur

TRENDING