Eestlaste sõna jõulud on kristliku hõngu omandanud, kuid sõnajuur on siiski paganlik - Islandi sõnast jól, viikingite detsembrikuisest festivalist päritud, mil tähistati talvist pööripäeva märkides vajadust valguse järele. Sõna rändas nagu viikingidki Taani, Rootsi, Inglismaale, kust saame vastavad sõnad juul, jul ning Yule. Eestindati seda jõuludeks. Ristiusu tulekul leidsid ristijad, mõistlikult, et maausukombeid tuleb ja saab Jerusalemmast pärinevaga kokku sobitada.
Mis aga ühtseks jäi, oli ja on - terminid pole tähtsad - kalendri järgi märgiti valgusepühi. Ühiselt märgiti, kuidas valgus pimedusest põue pääseks.
Ristiusk mugandas osaliselt põhjamaadel valguspühade nimetust, aga vaielda ei saa, et tähistati pärast veriseid ristisõdu kas paganlikult valguse ootust, või kristlikult Jeesuse, maailmavalgustaja sünni tähistamist - samuti valguse ilmale tooja ilmumist. Pühad tulid üheti-teisiti, ning neist kujunesid siiski välja kristlikud pühad, mida isegi kunstlik Nõukogude aegne nääride pealesurumine või aseaineks pakkumine ei suutnud hävitada. Eesti rahvale tähtsamaid usupühi - alul paganlikke, siis ristiusku jälgivaid (teadagi alul mõõga mõjul, vastu tahtmist, siiski hiljem omaks võetud maailmavaatena) pole veel suudetud hävitada.
Kanadas puudub aga kultuurne homogeensus, ka usuliselt tuleb arvestada sellega. Kuid siiski, ajalooliselt on eurooplaste tulekust saadik ristiusk olnud kas riigiusuks või domineerivaks usuks.
Christmas või Xmas on ingliskeelse maailma sõna jõulude nimetuseks, otseselt kinnitades jõulupühade sidumist Kristuse sünniga. Kuigi ka teistel uskudel on samal ajal oma religioossed festivalid (Kwanza sarnaneb mitmeti jóliga), kus seob ühtne valguse teema, kipub kristlik jõulumõte juba kaduma.
Esiteks muidugi selle tõttu, et majanduslikult algab ebajumala teenimine, mammonakummardamine juba kaks kuud enne jõulu pihta. Teadagi suur osa kapitalistlikust majandussüsteemist põhineb ostujõul, tulemuseks, et jõuluostud otsustavad tihti ettevõtte majandusliku aasta edukuse. Jõulu ametlikkude pühade kättejõudmisel on inimesed tihti “shoppingust” nii väsinud, et vähesed võtavad vaevaks kirikuski käia.
Tolerantsus, ning ka soov mitte solvata (mida tunneme poliitilise korrektuse nime all) annab kõigile õiguse oma kombeid uuel kodumaal jälgida.
Jõulude ajal aga kipub tulema tunne, et seda ristiusu, jõulupühade arvel. Ühes Don Millsi koolis on viimase 7 aasta jooksul õpilaskond märgatavalt muutunud, kinnitades rahvaloenduse tulemusi. Ning kuigi ikka kestab kena komme jõulueelsetel koolihommikutel enne tunde laulda koridorides ühiselt kristlikke jõululaule, näha direktori kabineti ees euroopalikku jõulupuud, tähistab koolipere tänavu vaid pühi - mitte jõulupühi. Inklusiivsuse mõttes tähistades kõrvuti Ramadani, Hanukkahi, Divali ja Kwanza pühi. Jõule nimetatakse samuti, nendega ühiselt vaid pühadeks. Soovitakse üksteisele - “happy holidays, joy of the season” - neutraalsed sõnad kõik. Ühiseid “usufestivale” märgib koolipere mitte jõuluevangeeliumi lugemisega, vaid küünalde läitmisega.
Mureks on, et sellise tolerantsusega kaob jõulude sõnum, see, mis ei ole majanduslik. CTV 12.XII õhtustes uudistes küsiti sama küsimust, vihjates ühele näitele. Siinsete traditsioonide kohaselt on võimalik Santa Clausile, -Jõulumehele - ostukeskustes sülle istuda, kinki paluda. Ka see komme on juba kujunenud poliitiliselt korrektseks - Santa on nüüd mees punases ülikonnas, ehk “the man in the red suit”. Eelmainitud Don Millsi koolis on lastele samuti kuulutatud vaid ühe “special visitori” ehk erakordse külalise tulekut kooli “pühi märkivale” üritusele. Nagu Santat ennast ei tohi nimetada.
Teadagi, jõuluvana on lastele tähtsam kui Jõululaps, aga nemad on ju jõuludega oluliselt seotud, üks toob maiseid kingitusi, teine hingeande, usku. Neid eraldada kristlikutest kommetest - kolm tarka tõid ju Jeesuse sõime juurde kingitusi - ei saa ega tohi.
Need, kelledele jõulud pole majanduslikud pühad, koolipuhkused, vaid perekondlikud usu ning, jah, samuti valgusepühad, jääb varsti vaid aasta kaunimal õhtul kirikus käimine ning oma kodus kuuse ümber kogunemine ainsaks moeks, kuidas jõulutunnet saavutada, põue lasta.
Ei tea, kui selle Don Millsi kooli praegused õpilased ise lapsevanemateks saavad, omi lapsi kooli viivad, kas jõule enam selliselt siis peetakse nagu eesti kodudes, kristlikus ühiskonnas avalikult on kaua tehtud. Loodaks, et suund geneerilisuse ehk üldsuse poole ei tähenda, et need lapsed peavad tulevikus küll pühi, aga kristlikke jõule, vähemalt avalikult, ühiskonna poolt soosituna, mitte. Ristiusul on olnud kestev jõud ja energia euroopalikus kultuuris. Kanada üha muutuv multikultuurne pale ei tohiks aga pelga viisakuse pärast neid traditsioone, meilt, kes jõule peavad, eemale tõrjuda.