Tutvudes 2006. a. rahvaloenduse tulemustega

Kuigi 2006.a. rahvaloendus on tänaseks juba ajalugu, tutvustati pressile selle tulemusi alles äsja, 4. detsembril Toronto Metropolitan hotellis toimunud konverentsil „Keel, immigratsioon ja kodakondsus“.

Kanada Statistikaameti koostatud raportid, mis jagati osalenutele välja ja mida demonstreeriti ka suurtel ekraanidel, peegeldavad selgelt siinsele ühiskonnale iseloomulikke tendentse ja muutusi.

Põhiettekande pidas rahvaloenduse programmi peadirektor Anil Arora, kes esmalt tänas vabatahtlikke ja pressiesindajaid nende panuse eest rahvaloenduse õnnestumisse. Tänu rahvaloenduse andmetele on statistikaameti „sõrm“ pidevalt ühiskonna pulsil ja kõigist muudatustest omatakse selget ülevaadet. Ettekandele järgnes asjalik paneeldiskussioon, kus lahati käsitletud teemasid ja vastati küsimustele.

Oleks lootusetu ettevõtmine kõike kuuldut siinkohal edastada, sest ainuüksi väljajagatud kirjaliku abimaterjali maht on üle 100 lehekülje – kõik täis protsente ja numbreid ehk kuiva statistikat. Seetõttu piirdugem vaid linnulennulise kokkuvõttega.

Immigrandi portree

Üllatavaks ei saa mõistagi pidada immigrantide järjest suuremat osakaalu Vahtralehemaal. Seda, et nende arv on plahvatuslikult kasvanud, näeme oma silmaga iga päev. Aga fakt, et Torontos moodustavad nad juba ligi poole, 45,7% elanike üldarvust (kogu Kanadas 19,8%), on mõtlemapanev. Jutt on väljaspool Kanadat sündinud elanikest.

Enamik immigrante (ca 60%) on oma elu parimates aastates – tööealised ja entusiastlikud uustulnukad, kes tahavad siin oma elujärge parandada. Sellest lähtuvalt valivad nad oma elukohaks suurlinnad, kus on hea infrastruktuur, rohkem koole ja töökohti.

Nagu hiljem paneeldiskussioonil selgus, ei lange aga unistused ja reaalsus pahatihti kokku kasvõi juba seetõttu, et immigrantidele eriti atraktiivsed linnad (Toronto, Montreal ja Vancouver) ei suuda pakkuda küllaldaselt sobiva hinnaga majutust. Nii lahkuvad paljud pettunult parematele „jahi- ja marjamaadele“ (Austraaliasse ja mujale).

Nagu peadirektor Arora oma ettekandes rõhutas, on aga immigrandid vananeva põhielanikest ühiskonnaga Kanadas möödapääsmatult vajalikud, eriti tööturu seisukohalt.

Kõige enam saabub siia immigrante Indiast, Hiinast, Pakistanist ja Filipiinidelt. Viimasel ajal on märgatavalt tõusnud ka Ladina-Ameerikast pärit uustulnukate arv, kes on „vahepeatuse“ teinud USAs ja sealse rangema immigratsioonipoliitika tõttu siirdunud põhja poole. Eurooplaste osa oli diagrammi põhjal vaid tühine, kahanedes pealegi aastast aastasse. Teisest tabelist selgus, et eurooplaste põhimass valgus Kanadasse pärast II maailmasõda. Needki uustulnukad, k.a. eestlased, proovisid siin leida paremat elu endale ja oma lastele.

Eestlasi puudutavalt tabelirealt selgub, et Eestist Kanadasse immigreerunute koguarv Ontarios on nüüd kõigest 3935. Kogu Kanadas pani end aga kirja Eestist saabunud immigrantidena 5415 inimest.

Keele küsimus

Ehkki 98% rahvaloenduse ankeedile vastanutest kinnitas, et nad oskavad kas inglise, prantsuse või koguni mõlemat keelt, näitab elu, et siia saabub rohkesti rahvast, kes ei oska kumbagi keelt. Ka paneelis osalenud Toronto Ülikooli professori Monica Boydi hinnangul on reaalsus kirjapandust sootuks erinev – 81% uustulnukatest ei oska kumbagi riigikeelt. Paljud eelistavad elada oma kinnistes kogukondades, kus kõik on kättesaadav endise asukohamaa keeles. Nii ei vaevu nad kunagi uut keelt ära õppima.

31,241.030-st rahvaloenduse hetkel kirjapandud kanadalasest kõneleb kodus hiina keelt üle 400.000 inimese. Teisel kohal on jätkuvalt itaalia keel, millele järgnevad punjabi, portugali, hispaania, urdu, poola ja vene keel.

Ehkki 18 miljonit kanadalast panid inglise keele 2006.a. rahvaloendusel kirja oma emakeelena, mis näitab ca 3%-list kasvutendentsi, kahanes anglofoonide osa ühiskonnas proportsionaalselt 2001. aastaga võrreldes 59,1%-lt 57,8%-le. On see ohumärk? Ilmselt jah, aga samas ka paratamatu ohver multikultuurse Kanada kui ÜRO mudeli altarile.

Eesti keelt nimetas oma emakeeleks Kanadas 8245 vastanut (Ontarios 6230). See pisike arv näib küll üllatavana ja isegi kõhedust tekitavana.

Milleks mulle kodakondsus?

See näib olevat paljude „maabunud immigrantide“ küsimus. Kui ei soovita asuda töökohale, mis eeldab Kanada kodaniku staatust ega kavatseta valimistel osaleda, eelistatakse pigem elada alalise elamisloa hüvesid nautides.

Konverentsilt jäi aga kõlama soovitus omandada kodakondsus, mis peegeldab immigrandi tõsist pühendumust oma uuele kodumaale, mis on pakkunud talle nii palju võimalusi ja avanud uksi.

Prof. Boyd iseloomustas multikultuurset Kanadat, maailma suurimat immigratsiooniriiki reaalselt toimiva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mudelina. ÜRO-l tasuks Kanadast eeskuju võtta, rõhutas ta ja lisas: „Kuna kogu maailm jälgib neid, siis ilmutagem immigrantide suhtes suuremat sallivust.“

Kokkuvõttes tänasid korraldajad veelkord pressi, eriti ka etnilist pressi, kes teavet rahvaloenduse kohta oma lugejatele edastas.

Eestlased Kanadas

TRENDING