25.oktoober 2017
Adik Levin
Foto: Karin Kaljuläte
Ühel suvepäeval said legendaarse lastearsti Adik Levini sõbrad järgmise e-kirja, kaasas link Kanada televisiooni saatest: „Olles Eesti Vabariigi pensionär ja elades suvekodus, on mul hea meel nautida sellist positiivset infot Tallinna lastehaiglas tehtud tööst paljude aastate jooksul.“
http://m.elutark.delfi.ee/arti...
Dr Levinil oli põhjust rõõmustamiseks, sest Kanada telesaates räägiti tema elutööst. Nimelt ilmus tänavu aprillis Cambridge’i ülikooli kirjastuselt raamat „Family-centred Perinatal Care“, mille üks peatükk on pühendatud Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonnale ning dr Adik Levini tööle, ning televisioonis andis intervjuu raamatu autor Beverley Chalmers.
Viienda küsimusena küsis saatejuht järgmist: „Mida saavad eestlased meile õpetada?“
Professor Chalmers vastas umbes nõnda: „Eesti oli eriline juhtum, eriti ühe mehe, doktor Adik Levini pärast. Ta tutvustas meile Humane Neonatal Care Initiative’i. See tähendab, et haigete, enneaegsete ja erilist hoolitsust vajavate laste hoolitsusse on kaasatud ka ema. Tema tõi ühe esimesena maailmas emad oma haigete laste eest hoolitsema, nii et nemad tegid palju ära. Loomulikult aitasid neid meedikud ja õed, kuid emad olid vastutavad laste eest hoolitsemisel. Dr Levini osakonnas oli lisaks kaks psühholoogi, kes hoolitsesid perede emotsionaalsete vajaduste eest, näiteks kui perel oli laps, kes võis surra, või laps, kes võis kogu eluks puudega jääda.“
Dr Levin töötas Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhatajana aastatel 1979–2004. Levini põhisõnum ema ja lapse kontaktist, nende õigustest haiglas ja humaansest vastsündinute meditsiinist on publitseeritud ka tema doktoriväitekirjas 1991. aastal.
„Uuringuid, mida meie tegime kolmkümmend aastat tagasi, alustatakse ja viiakse mujal maailmas läbi alles praegu. Me olime arenenud riikidest ees umbes 30 aastat,“ tõdeb dr Levin.
Tallinna lastehaigla üleliidulise eksperimendi staatuses
1972. aastal tuli välja Nõukogude Liidu tervishoiuministri käskkiri, mis keelas ära ema ja lapse kokkupanemise haiglates, sünnitusmajades olid nad niikuinii lahus. Sama oli ka mujal maailmas, nii Ameerikas kui Euroopas. Vahe oli vaid selles, et Liidus peeti ema lapsele ohtlikuks, sest ema oli nakkusallikas, aga mujal maailmas oli põhjenduseks, et ema on väsinud, las tema puhkab, ja et meditsiin võib ema asendada. Dr Levini idee oli, et ema ja laps peavad koos olema.
Alguses oli sellel mõttel puht praktiline vajadus, sest uues lastehaiglas, mille 26 palatiga vastsündinute osakonda ta juhtis, ei olnud piisavalt medõdesid. „Siis tekkiski mõte, et paneme lapsed emadega kokku,“ meenutab dr Levin. „See oli suur risk, sest me rikkusime ju Liidu tervishoiuministri käskkirja. Siinkohal avaldan tunnustust Eesti NSV tervishoiuministeeriumile ja haigla juhtkonnale, kes mind toetas. Üsna pea märkasin, et selle süsteemiga on lapsed rahulikud, neil ei ole nii palju infektsioone, ja ma sain aru, et selline süsteem ongi lapse seisukohalt palju parem ja õigem. Lõpuks sai Moskvas tänu oma kandidaaditöö juhendajale aetud asjad niikaugele, et meie süsteem nimetati üleliiduliseks eksperimendiks ning see andis võimaluse natuke vabamalt hingata.“
2006. aastal sai Levin kirja Kanada lastearstilt professor Shoo Leelt, kes kutsus teda esinema suurele Põhja-Ameerika foorumile. „Minu loeng saigi teoks 2008. aastal. 2010. aastal külastas Shoo Lee suure Kanada delegatsiooniga Tallinna lastehaiglat. Mitme päeva jooksul tutvusid nad meie süsteemiga. Selle tutvumisreisi tulemuseks oli see, et nad leidsid finantseerimise ja kolme aasta jooksul viidi läbi uuring 25-s Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa lastehaiglas. Uuringu tulemusena kuulutati meie süsteem kuldseks standardiks kogu maailmale.“
Mõni aasta tagasi, kui Adik Levin käis Ameerikas ühel rahvusvahelisel konverentsil esinemas, tulid tema juurde jaapanlased ja ütlesid: „Teie filosoofia on Jaapanis väga tuntud.“ Tõenduseks andsid ka paberi, et haigla vastsündinute osakonnas on seinal plakat „Dr Levini soovitused“.
Adik Levin teab, et tema välja töötatud humaanse meditsiini soovitused on tõlgitud nii Indias, Tšiilis, Hiinas kui paljudes teistes maailma riikides.
Otsus lastearstiks saada ei olnud eluunistus
Adik Levin on sündinud Valgas 1940. aasta augustis, juba nõukogude ajal. „Emaüsas aga hakkasin kasvama 1939, kui oli veel Eesti Vabariik,“ naeratab Levin. 1941, kui algas sõda, põgenesid tema vanemad ära Siberisse. Isa võeti Siberist sõjaväkke ja kuna ta oli Eestist, siis saadeti Eesti korpusesse. Velikije Luki all sai ta haavata ja oli eluaeg ühe käega.
„Kui me 1945 tagasi tulime, oli elu hoopis midagi muud kui viis aastat varem. Ma ei unusta mitte kunagi, kui sain 10. sünnipäevaks kingiks uisud. Kuidas ma otsisin siis saapaid... ja keegi andis vanad saapad... ja kui ma käisin uisutamas, kui õnnelik ma olin. Mäletan, kui ema ostis ühe kana, meid oli kolm poissi ja isa ja vanaisa ja veel sugulasi, aga seda kana söödi kaks-kolm päeva,“ toob Adik Levin paar näidet sõjajärgsest vaesusest. „Oleme abikaasaga arutanud, et kõige raskem oli ikka meie vanematel. See põlvkond pidi väga palju üle elama.“
Keskkooli lõpetas Adik Levin Pärnus ja läks pärast seda tööle spordimetoodikuks Pärnu kommunaalametisse. Vanemad aga soovisid väga, et vanim poeg läheks ülikooli ning nõnda Adik lubaski neile ühel laupäevaöösel peolt tulles, et läheb Leningradi pediaatriainstituuti. Lausa anekdootlik on siinjuures see, et ta ei teadnud, mis arst see pediaater on. Nagu me nüüd teame, sai Adik Levinist epohhiloov lastearst.
Toitumisteemadega hakkas tegelema enda tervise pärast
Nii Adiku ema, isa kui vennad on diabeetikud. Tal endal tekkis diabeet 57aastaselt. „Kui ma oleksin tol ajal teadnud, kuidas peab toituma, siis oleks diabeet mul hiljem tulnud,“ ütleb ta. „Ma tõmbasin kõvasti suitsu ja 2000. aastate alguseks oli ka kaal väga suur. Ühed mu tuttavad tutvustasid individuaalset toitumisprogrammi, proovisin läbi ja mu kaal hakkas langema ning energia tuli tagasi.“
Enda tervisega hakkas Adik Levin tõsisemalt tegelema 2004. aastal pärast haiglatöölt lahkumist. Abikaasa Dina, hariduselt geneetik, on talle suur tugi.
Teineteise toetust vajasid nad ilmselt kõige enam siis, kui suri nende ainuke laps. „Meie poeg suri 53aastaselt. Tal oli südameinfarkt. See oli tohutu hoop. Ta tõmbas ka suitsu ja ma süüdistan ennast, et ei suutnud teda aidata. See on see vanemate ja laste probleem, et ega eriti ei tohi õpetada, see on niivõrd delikaatne ja raske küsimus.“
Dina ja Adik Levini kaks lapselast elavad Peterburis, kusjuures üks neist käib vanaisa jälgedes ja on samuti lastearst. Adik kiidab, et kumbki poistest ei tee ühtegi suitsu ega võta ühtegi pitsi. „Ei võta isegi siis, kui mina pakun.“
Praegu, 77aastasena, on legendaarne tohter täis elurõõmu ja energiat. Raamatuid ja artikleid kirjutabki ta sellepärast, et inimesed teaksid varem, enne kui nad haigeks jäävad, kuidas tervist hoida ja ennast aidata. Nagu oli innovaatiline tema tegevus lastearstina, on ka tema toitumistarkused sageli peavoolust erinevad. Mõni inimene kohe on selline, kes muudab maailma.
