National PostNational Post
Süüria põgenikest lapsed Türgi-Süüria piiril asuvas Suruçi laagris. Türgis arvatakse olevat ligi kaks miljonit süürlast. Foto: Scanpix
http://maailm.postimees.ee/344...
Kanada päevaleht National Post avaldas jõululaupäeva eelõhtul 23. detsembril Joe O´Connori artikli, milles autor tõmbas paralleele Teise maailmasõja ajal Eestist Kanadasse saabunud põgenike ja Süüria põgenike vahel. Postimees avaldab National Postis ilmunud artikli «Toronto kiriku vitraaž räägib hirmutava loo teisest, Eestist pärit põgenike sissevoolust» täismahus.
[Toronto] Jarvise tänaval asuva Andrese kiriku põgenikke kujutav vitraažaken avaneb lõunas Ontario järve suunas. Akent pole alati näha. Möödudes võib see märkamatuks jääda.
Kuid peatuge, vaadake üles ja te näete ainulaadset gooti kiriku akent. Sellel pole kujutatud Jeesust, Joosepit või Maarjat, riste, pühakuid ega muid ususümboleid, vaid sünge, peaaegu värvitu stseen, kus hallides ja mustades toonides kujutatakse paaditäit nõiutud pilguga inimesi – põgenikke enam kui 70 aasta tagant.
«See kirikuaken läheb täna korda,» ütleb Eneri Taul. «Me seisame silmitsi süürlaste põgenikekriisiga. Kuid see on kriis, millega meie olime silmitsi eestlastena 1944. aastal. See oli viimane hetk sellest riigist põgenemiseks.»
Balti riikidest väljarännanute lugudes on kesksel kohal põgenikega koormatud lekkivad kalapaadid, mis visklevad tormisel Läänemerel ning mida jälitavad Vene hävituslennukid ja varitsevad allveelaevad.
Ajutiselt Eesti Saksamaale kaotanud Vene armee saabus tagasi 1944. aastal, surudes enda ees edasi kümneid tuhandeid põgenikke.
Nende ainus põgenemistee oli paadiga.
«Ma mäletan sellest kõike,» ütleb Ivar Nippak, kes oli kaheksa-aastane. «Ma mäletan kuule, mis vastu paati kõlksatasid. Kuid need polnud pommid, mis mind kõige rohkem hirmutasid, vaid Nõukogude hävituslennukite heidetud valged valgusraketid, mis kõike valgustasid.»
Me joome linna idaosas asuvas Eesti Majas kohvi ja sööme kringlit – kujutage endale ette mahlakat, kaneeli ja rosinatega jõululeiba, see on kringel –, rääkides samal ajal minevikust ja vana kirikuakna seostest olevikuga.
Fuajees on meenekauplus, mis on täis Eesti raamatuid ja erinevat pudi-padi. Üleval asub Eesti Ühispank. Nagu ka Eesti konsulaat, mis ajal, mil Eestis olid teised ajad ning väike Balti riik oli jäänud lõksu raudse eesriide taha Moskva Nõukogude liidrite vägivaldsete tujude küüsi, tegutses eksiilkonsulaadina.
Samas majas asub lasketiir, laskeosavus oli hinnatud oskus diasporaa hulgas, kelle kodumaad on okupeeritud ja vabastatud rohkem kordi, kui saab kokku lugeda sõrmedel ja varvastel.
Pensionipõlve pidav arhitekt Taul oli kaheaastane, kui ema ta paati istuma pani. Tauli vastas istus Tõnu Orav, kes oli veelgi noorem. Riina Klaas sündis Kanadas, kuid on kuulnud tihti oma äia rääkimas paatidest. Eestist koos veel kahe alusega teele astudes oli ta ainus, kes jäi ellu teel Rootsi, kuhu viiv reis nõudis 7000 inimelu.
Eesti kaotas sõjas oma elanikkonnast veerandi – umbes 250 000 inimest. Kui sõda lõppes, ei saanud koju naasta. Tuli minna Kanadasse.
Nad saabusid Kanadasse tühjade kätega, ehitasid oma elu üles eimillestki, said lapsed, kes on üles kasvanud Kanadas ja saanud ise lapsed, kelle jaoks jäid lood minevikust ja Jarvise tänava kirik üha kaugemaks ja kaugemaks.
Välis-Eesti ja –Läti kogukonnad ostsid Andrese kiriku 1951. aastal. Põgenikke kujutav aken pandi 1980ndatel. Vähenenud kohalkäimise tõttu müüdi kirik möödunud sügisel.
Kui otsima minna, on aken endiselt alles. See avaneb lõunas Ontario järve suunas. Vee suunas, millest algavad paljude põgenike jutustused.
«See on stseen meie eludest,» ütleb Nippak. «Me elasime selle üle.»