Kuhu on kadunud helge kesktee? Selline, millel aastatel 1971-1985 astus ja juhtis järgnevalt provintsi Ontario peaminister, nö punane
toori William Davis? Lähenemine oli tsentristlik, punane termin ei olnud halvustav (mitte nii nagu värv on kommunismiga seotud). Pigem sai värving üldkasutusele, kuna sinised toorid liikusid tihti punast karva kasutavate liberaalide territooriumile. Kombineerides mõlemat ideoloogiat – üks majanduslikult konservatiivne, praktiline, teine ühiskondlikult heldem – inimsusele keskendudes. Nii valitses Davis kaua, ontariolased olid rahul. Ent siis algas vasakpoolsete ajastu. „Progressi“ nimel.
Jõudis õnneks kätte päev, mil oli viimane aeg liberaalidest ja nende priiskavatest kommetest lahti saada. Paraku tuleb leida, et Ontario peaminister Doug Ford on pettumuseks, igal nädalal üllatab oma ülbusega, äärmuslusega. Enamusvõit valimistel küll, aga 60% valijaist ei soovinud teda peaministri kohal näha. Vigane valimissüsteem, kus kahe vasakpoolse partei olemasolu killustab parempoolsetele vastasseisu, on süüdi.
Ford näitas taas möödunud nädalal, et talle on võim pähe läinud. Tühiste asjadega, aga siiski demokraatias olulised. Ei olnud kusagil ta platvormis valimiste eel, et kavatseb sümboolikat muuta. Ontario trilliumi logo – mida liberaalid muutsid alles 2006. aastal, paljude meelehärmiks, saab nüüd uue näo. Milleks seda tarvis? Miks raha raisata? Samuti autode numbriplaadid on Fordil sihikul. Arusaadamatult soovib ta väsinud, üksluist, mujalgi mitte läbi löönud lööklauset – avatud äritegevusele – autodele asetada. Pisut väiklane ehk sellele juhtida tähelepanu, aga ei saa aru, miks ei keskenduta provintsi loodusele, nagu ta praegu on olemas autonumbriplaadil – Ontario – Teie avastada. Või varajasemalegi – hoidke [Ontario] kaunina. Tänapäeva keskkonna muresid peegeldades.
Elame ajastul, kus nurisemised saavad enam tähelepanu, kui need on väärt. Kuid heaoluriigis, sotsiaalmeedia ajastu paratamatute realiteetidega, pole see mõni ime. Sihilikult vigade otsimine, isegi norimine, on tulemuseks. Paraku võimaldab sellest arusaamine Fordi taolistel tühistada legitiimseid muresid. Sestap tuleb tervitada möödunud neljapäevast keskkooliõpilaste üleprovintsilist protesti Fordi kavatsetud haridussüsteemi ümberkavandamise plaani vastu. Enam kui 100 000 teismelist leidsid, et uus plaan (millest ei sõnagi enne valimisi!) vähendab nende hariduse kvaliteeti. Suuremad klassid õpilaste arvult, sunduslikud arvuti kaudu õppealad, mis eemaldavad absoluutselt hea õpetajaga suhtlemise võimaluse, nõuandmise, toetuse – kõik see on inimkonna aastatuhandete jooksul kogutud kogemuste vastane. Teismelised skandeerisid – teised valisid teid pukki, meie valime teid välja. Õige kah. Muutused pole sugugi kogukonna huvides.
Ülalolev näide on mitmeti rõõmustav. Keskkooliõpilased pole sugugi kõik lumehelbekesed, kuigi paljud neid sellisteks peavad. Sotsiaalmeedia miinuste kõrvalt on plussiks see, et julgelt sõna võtta, siinses näites avalikult (interneti suurimaid pahesid on argpükslik anonüümsus) on innustanud noorte võitlust poliitiku rumala otsuse vastu. Ford hämab või otsegi luiskab, kui lausub, et prognoositud 3 475 keskkooliõpetaja töökoha tühistamine suuremate klassidega, arvutikursuste kaudu toimub pensionile minekute kaudu, mitte vallandamiste. Vaid lihtsameelne jääb seda uskuma, mingi arvestatav $851 miljonine kokkuhoid palkade nimel järgmise nelja aasta kestel ei korva õpilaste elu raskemaks, mitte lihtsamaks, inimsõbralikumaks tegemine. Kiitus noortele, kes ülekohtu vastu võitlevad.
Ford teab, et populistlik lähenemine viis ta võimuni. Miks muidu see idiootsus keskenduda sellele, et on nüüd tänu temale võimalik (viletsat) purgiõlut saada ühe dollari eest osta? Tuletaks ka meelde, et Toronto linna tegevusse sekkumine alatult, jälle enne valimisi, ei olnud hoiatustki, et Ford vähendab linnavolikoguliikmete arvu; nüüd et ta tahab linna ühistranspordi ohjad oma kätte saada, pole muu kui nöökimine. Kuna ta Torontos esinduskohti ei saavutanud, nagu ta oleks tahtnud, pukki pääses tänu ruraalhäältele.
Siis möödunud nädala neljapäeval teatas provintsi parlamendihoones, Queen’s Pargis kolleegidele NDP rahvaesindaja Gilles Bisson - provintsipolitsei OPP on uurimas süüdistusi, et ebaseaduslik lobi on käigus, mõjutamas Fordi valitsust. Teadagi ärimehed suuremat pirukat otsides. (Mõtelege siin ka SNC-Lavalin skandaalile. Ei tähenda, mis värvi suled on linnul.) Fordi esindajad kohe pasundasid, et neid ei saa ära osta, neid ei mõjuta keegi. Ainult rahva huvides tegutsetakse. Kas tõesti? Ülaltoodud näited sugugi ei toeta seda. OPP kinnitas ajakirjandusele, et uurivad allegatsioone. Kus suitsu, seal tuld.
Kahjuks mure esitamine konkreetsete näidetega ei muuda tõika, et Fordi, Justin Trudeau taolised, vaatamata poliitilisele värvingule, elavad elevandiluutornides. Need on tänapäeval mitte haritlaste mõttelaborid, nagu halvustavalt sai kunagi öeldud, vaid pigem on kujunenud algdefinitsiooni järgi poliitikute seisukohti peegeldamaks. See definitsioon nägi sellistes tornides olevaid, elavaid eksisteerimas atmosfääris, kus nad on muust maailmast ära lõigatud – ning seda õnnelikult - et saaks vaid omi huve, mitte teiste jälgedes elada, realiteeti eirates. Nii võttes kirjeldusena mitmeti tänapäeva Kanada juhtpoliitikud kokku.
TÕNU NAELAPEA
