Mõiste pension — mida tähendab see heaoluriigi kodanikule aastal 2002? Ju ikka seda, et vähemalt riigi poolt saab kord kuus majanduslikku toetust, mis teoreetiliselt aitab inimesel, kes vanuse tõttu enam tööl ei käi, toime tulla. Nii vähemalt on põhimõte.

See põhimõte on umbes sama vana kui keskmine pensionär. Teatavasti elavad inimesed tänu meditsiini arengule ja turvalisele keskkonnale keskmiselt kauem kui kunagi varem ajaloos. Ning kuigi tööd võib inimene teha elu lõpuni, on soov paljudel — isegi kohustuslik mõnes elukutses — töölt 65-selt lahkuda, vanaduspõlve astuda. Kuidas seda majandada, on teine küsimus.

Möödunud nädalal saite Eesti Elust lugeda, kuidas keskmine Kanada kodanik pole mitte majanduslikult ette valmistunud kuldsete aastate nautimiseks. Ehk on süüdi arusaamine, et heaoluriigis keegi nälga surra ei tohiks. Seda arvatakse isegi täna, kui kodutute ja vaeste arv on viimastel aastatel markantselt tõusnud. Peaprobleemiks on muidugi see, et keegi ei soovi oma elukombeid muuta. Soovime kõik elada tasemel. Riigipensionid aga seda ei võimalda, tuleb ise investeerida, kokku hoida, et siis, kui sissetulekut pole, oleks „vana rasva”, mida leivale määrida. See arusaamine on käinud vananemisega käsikäes.

Sõna „pension“ juur on ladinakeelne “pensio”, mis tähendab kohustust, maksu. Huvitav teada, et heaoluriikides on riik selle kohustuse omaks võtnud alles 1927. aastast peale. Kanada oli esimesi riike, kus hakati riiklikul tasandil vanaduspensioni maksma. Hiljem hakati sunduslikult palkadest raha suunama riigipensioni poole, kassasse maksis nii tööline kui tööandja. 1927—2002: 75 aastat — tavalise pensionäri vanus.

Möödunud nädalal märgiti seda juubelit Vancouveris rahvusvahelisel kongressil. ISSA (International Social Security Association) loodi 1927. a ametiühingute survel. ILO (Rahvusvaheline Töötajate Organisatsioon) pidas vajalikuks, et oleks olemas lobigrupp, mis hoolitseks tööliste huvide eest ka siis, kui nad enam palgalehel ei ole.

Kanada võib uhkustada sellega, et tänu vasakpoolsete poliitikute survele on täna olemas nii universaalne tervishoiusüsteem (mis paraku on ohus) kui ka pensionid. James Woodsworthi, CCF partei (tänane NDP) loojat, tuleb pidada siinse pensionisüsteemi isaks. Woodsworth oli eluaegne töölisklassi esindaja, kes kauples peaminister Mackenzie Kingi käest välja vanaduspensioni kõikidele Kanada kodanikele. Woodsworth toetas vastutasuks liberaalide vähemusvalitsust. Kuigi liberaalid tänapäeval võtavad omaks enamuse sotsiaal-hoolekandeprogrammide loomise, tuli initsiatiiv siiski vasakult, leiboristide survel. Huvitaval kombel, ehk selletõttu, et geopoliitiliselt teravad küsimused on halvanud meedia tähelepanu, ei suunatud ISSA konverentsile palju avalikku tähelepanu. Rahad aga on suured. Ainuüksi vanaduspension (OAS) läheb Kanada riigile aastas maksma $25,1 miljardit, pensioni saajaid on tänavu 3,9 miljonit. CPP — eelmainitud riigikassasse makstud pensionirahasid jaotati 3,6 miljonile inimesele, kogusummas $20,2 miljardit. Arvestatakse, et maksimum, mida riigi käest on võimalik saada, on umbes $1000 kuus. Teadagi, sellise rahaga ei saa vähemalt suurlinnas ära elada. Demograafid on aastaid hoiatanud, et riigil napib raha, kui praegused keskealised pensionile en masse lähevad. Siis pole pensionikassas piisavalt raha, et isegi sedagi maksta. Selletõttu on tähtis juba noorena asuda vanadusepäevadele mõtlema.

Huvitav on tõdeda, et kui 1927. aastal pensione hakati välja maksma, ei soovinud paljud seda raha saada. Nähti seda kui abiraha, negatiivses mõistes, uhkus ei lubanud tunnistada, et riik aitab ära elada. Stigma oli pensionidel juures, sama nagu nagu hoolekande rahal — tänapäeva „welfare”.

Riik leidis siis, et täidab ühiskondlikku kohustust, vähemalt valimiseelsetel kampaaniatel esitasid parteid oma ühiskondlikku kohustustunnet, kuhu kuulusid pensionid. Pole aga vist kusagil maad — mõtlen siin kasvõi Eesti peale —, kus pensionär on riigitoetusega rahul. Korrates eelöeldut — riigipensioniga üksi ei ela kusagil ära. Ikka tuleb ettenägelikult teenitud raha investeerida, kõrvale panna.

ISSA konverentsil arutati rahva eelarvamusi. Maksumaksja on selle 75 aasta jooksul harjunud riigilt ootama kõike — riik toetagu vananemist arstimite näol jpm. Kuid ametiühingud ise on nendes eelarvamustes süüdi. Unionistid tingivad välja tööpandjalt nn. indekspensionid, mis hoiavad oma väärtuse isegi siis, kui inflatsioon raha väärtust võib negatiivselt mõjutada. Talumees, arst, või iseseisev ettevõtja, kes on oma peremees, sellist luksust enesele lubada ei saa. Riigi rolli on raske määrata. Mõnele on ehk arusaamatu, miks Rootsi riik maksab Kanada kodanikule pensioni nende viie või kümne aasta eest, mil seal sai tööd tehtud enne Kanadasse asumist. Teoreetiliselt peaks pension toetama Rootsi alamat, kes enam ei jõua ise toime tulla. Ent sealne sotsiaalne lähenemine ei tunnista asukohamaad. Kummaline, et Rootsi maksab pensione, mis ületavad ammuse panuse väärtuse.

ISSA konverentsil esitatud mured peegeldavad seda, mida 1990-ndate buumi aastatel esitasid demograafid — juba siis teati, et pensionisüsteemid koormavad riigi majandust. Tööline teenib riigile, pensionär võtab riigilt. Ning kui viimaste arv kasvab, ka nende vajadused, siis riigi kukkur tõmmatakse pingule.

ISSA konverentsi rõhk oligi sellel, et tugvedada turvatunnet. On ju „security” viimane sõna Old Age Security pensioni nimes. Paljud muretsevad — kas piisab nii oma kontol kui ka riigikassas raha, et inimlikult saaks viimaseid päevi nautida. Raske on muidugi tulevikku ette ennustada. Paistab aga, et oleme taas samas olukorras kui 1927. aastal — tänased noored ja keskealised peavad kokkuhoidlikult elama, et garanteerida murevabasid jõudeaastaid. Tänased pensionärid selle üle aga muret ei tohiks tunda.

Märkmed: