TÕNU NAELAPEA

Poliitika ja suurettevõtlus käivad käsikäes. Pahatihti. Kuna esimene vajab teiselt rahalist toetust. Ning kummmaski valdkonnas pole ei vastutustunnet ega avameelsust. Rahvaesindajad lausuvad seda, mida arvavad, et pukki viib. Seal olles aga lubadusi ei täideta. Hiidettevõtted tegutsevad vahel päris amoraalselt, sissetuleku huvides astudes samme, mida lihtsurelik ei kaalukski.

Vihje nüüd mõnda aega möllanud SNC-Lavalin skandaalile. Québecis on maailma suurimaid inseneri- ja ehitusteenuseid pakkuva firma peakorter. Olles ka seal olulisemaid tööandjaid. Viimaste andmete põhjal on firmal 50 000 inimest palgalehel. Neist 9 000 Kanadas. Aastane sissetulek kõigub $10 miljardi ringis. Milleks siis on sellisel, ilmselgelt edukal ettevõttel vaja pistist esitada, et saaks riigi käest ehitus-, ärilepinguid?

Luubi all on küsimus, kas oleks SNC-Lavalinile pidanud riikliku keelu andma, juriidiliselt ehk isegi (jälle) kohtu ette tuua, ära võtta ettevõttelt võimalus pakkuda teenuseid riigile kümneks aastaks. Skandaal on selliseks lahvatanud, et liberaalide endine justiitsminister (alates jaanuarist veteranide alane minister), pärismaalasest naisterahvas (ära toodud, kuna valitsusjuht on ühe suupoolega lubanud nii naistele kui indigeenidele suuremat osalust Ottawas) Jody Wilson-Raybould on tagasi astunud, peaminister Justin Trudeau käitumine afääris on olnud päris ausalt alla iga eetilise standardi.

Sellel nädalal selgub ehk kas olukord oli jokk, ehk juriidiliselt korras. Kas Wilson-Raybould tohib selgitada oma Ottawa kolleegidele avalikult läbirääkimisi hiidfirmaga või mitte. Kuna on ju olemas selline legaalne mõiste nagu advokaadi-kliendi vaheliste arutuste konfidentsiaalsus. Vihje siin sellele, miks minister tagasi astus, kelle survel ning kas põhjendatult. Ja sellele, et on käigus kohtumenetlused SNC-Lavalini vastu teistes seaduserikkumistes. Miks aga nii suurt firmat kaitstakse, ei saa lihtsurelik aru.

On valimisteaasta ning taas on meeldetuletus, et poliitikud ei tegutse sugugi aateliselt. Chantal Hébert, ajakirjanik ja tihti CBC paneelvestlustes telekommenteerija, on avaldanud arvamust, et kui valimised olid Trudeau kaotada – eeliseid tal olevat, et taas olla peaminister – siis nüüd pole see pelk sõnakõlks, vaid karm reaalsus. Paraku on vastasleerid korralikult organiseerimata. Nii võib see vargabande siiski Parlamendimäel enamusega riigiraha tuulde visata.

Mis aga paljudes analüüsides puudub on see, miks pidi SNC-Lavalin üldsegi nii tegutsema, pea kriminaalselt. Pistis on osa mitme riigi majanduskultuurist. Ent sellise sissetulekuga on see häbiväärne. Võib vaielda, et 1911. aastal loodud firma on nii oluline tööandja, et talle antakse eriõigusi. Kuid nagu hiljuti toimus, General Motors, saanud masu ajal miljardite suurust toetussüsti, on ka ainult rahakotist huvitatud, mitte tööandja kohustustest. Oshawa autovabriku sulgemine, tegevuse Mehhikosse viimine, on häbematu. Töökohad kaovad, riigile laekub vähem raha, maksumaksjad otsivad tööd.

SNC-Lavalini olukord on teine. Kuid siiski juba suuruse, kogemuste tõttu olid neil alati kõige paremad võimalused saavutada riigiga töölepinguid. Milleks siis altkäemaksudega olukorda määrida? Juba aastal 2015 toodi SNC-Lavalin kohtu ette süüdistustega, et nad olid murdnud riigi korruptsiooni vastast seadust seoses välisriikide ametnikele pistise andmisega. Ning majandusliku pettusega. Tegemist oli Liibüaga, hilisajalooliselt üks terroristlikumaid, korrumpeerunumaid riike maailmas.

Detailid ei ole avalikustatud just juriidilistel põhjustel. Ulguvad hüäänid, vabandust peavoolu- ja sotsiaalmeedias kommentaatorid, juhivad pigem Trudeau enesehuvides tegutsemisele tähelepanu kui keskenduvad sellele, et olukord näitab, kui mäda meie riigis majanduslik olukord on.

Sherbrooke’i ülikooli juuraprofessor Maxime St-Hilaire juhtis sel nädalal tähelepanu põhiprobleemile. Valitsuse süsteemis ei tohiks riigi peaprokuör (Attorney-general) olla samuti justiitsminister. Erapooletust on nii raske tagada ja seletab probleemi, miks Wilson-Raybould pidi tagasi astuma. Esmaspäeval hääletasid parlamentäärid, teadagi liberaalid enamuses, tagasi lükata opositsiooni nõuet, et Trudeau ise astuks avalikult nende ette, seletamaks oma rolli afääris. Kuid avalikustada detaile tuleb, isegi kui künistlikult oleks see vaid valitusele enesekasupüüdlik häälte lantimine.

Konservatiivide juht Andrew Scheer on sihikindlalt nõudnud vastuseletust. Ent kui peaminister laveerib, juristid ei suuda nõustuda, mis oleks õige samm, siis Lääne rindel jääb olukord muutumata.

Viimane sõna olgu Osgoode Hall Juurakooli dekaanil Mary Condonil. Tema arust ei tohiks avaldada Wilson-Raybouldile poliitilist survet kolleegide poolt. Paraku peaminister Trudeau oma alatu ja ara käitumisega on tekitanud olukorra, kus endine riigi peaprokurör on just sellise surve alla sattunud. Et nii poliitikas kui majanduses langetakse liivakastimängudeni, on ammu teada. See ei muuda olukorda, et hetkeline skandaal kinnitab järjekordselt, et kummaski sfääris eriti eetikast ja arukast tegutsemisest lugu ei peeta. Nii kodanikule jällegi andes pika nina, põhjust olla süsteemis pettunud.

Märkmed: