Lõin esimesel ametlikul kevadepäeval lahti Toronto Stari ja lugesin muigega artiklit, koos uhke fotoga sellest, kuidas Alberta Wildrose poliitilise partei kampaanibussi värvimisel toimus aps. Nimelt naeratava liidri Danielle Smithi foto oli asetatud just tagumise rattapaari kohale, andes mulje, et sellega on rõhk ta partiil, mitte parteil. Tänapäeva sotsiaalmeedia on nii võimas, et Twitteri kaudu levis internetis foto bussist, nagu moeks on öelda, viraalselt või koolipoisikeeli, ahvikiirusega.

Albertas ennustatakse provintsivalimiste väljakuulutamist lähitulevikus, käesoleval nädalal arvatakse, et valitsevate konservatiide esitatud provintsi eelarve võetakse vastu, ning selle toel algakski peatselt kampaania. Smith ja Wildrose näitasid selleks ettevalmistusvõimeid, mis aga paraku ebasobivat, kuigi humoorikat, tähelepanu leidis.

Kuid poliitikas polevat sellist asja nagu negatiivne reklaam. Kõik sõltuvat sellest, kuidas spin doctorid asja keerutavad. Rattad on käima pandud ja Wildrose’i bussist on nüüd paljud teadlikud. Pilt paistab vaid natuke teine, kui algselt ette nähtud, aga toetusraha voolab kindlasti opositsioonipartei kontole. Tähtis on aga see, et Wildrose ei oota teise saapa kukkumist ning astus kohe ennetavaid samme. Imago on poliitikas ju äärmiselt tähtis.

Ka Torontos on nähtud poliitike busse föderaalvalimiste aegu ringi sõitmas. Muidu on aga sellist reklaami harva näha. Ühistranspordifirma TTC bussidel on see-eest tavalist reklaami nii sees kui väljas, eks me kõik pea kohast kohta liikuma. Kas bussis või autos, punase fooritule taga oodates märkame ehk rohkem reklaammaterjali, kui näiteks ajalehte lugedes. TTC’l pole poliitilise reklaami avaldamine veel moeks kujunenud, aga mine tea, ehk kaaluvad transpordijuhid sellist sissetulekuallikat ja sellega kaasnevat tähelepanu püüdmist.

Vaevalt aga kaaluksid nad Kanadas minevikuõudustega tähelepanu püüdmist. Nii nagu avastasin samal päeval interneti kaudu. Lugesin Eesti Rahvusringhäälingu ingliskeelselt võrgulehelt aktivistidest (teisiti neid ei kirjeldatud), kavatsustega sõlmida kokkuleppeid firmadega, mis korraldavad Tallinnas ja Riias linnabussidele reklaamiasetust. Viktor Loginovi nimeline tegelinski olevat Interfaxi andmete järgi jõudnud sellisele arusaamisele, mis lubavat Stalini portreed bussikülgedele asetada, kirjutas Ott Tammik ERR Newsis. Põhjuseks on toodud 9. mai pidustused, millega Nõukogude Liit ja selle järglane Vene Föderatsioon tähistab Moskvas Teise maailmasõja lõppu.

Loginov rõhutab ERRi internetiartiklis, et Stalini portree pole seotud N. Liidu sümboolikaga, mis on Eestis ja Lätis teadagi seadusega keelatud reklaammaterjal. Kuid Jossifi pale taustal on projekteeritud reklaamil nii Aljoša, 2007. a Tõnismäelt eemaldatud nö Pronksmees, kui ka foto 1945. a sõja lõppu märkivast hiigelparaadist Moskvas.

Raske uskuda, et selline reklaam pole poliitiline ega provokatsioon. Jääb muidugi näha, mida linnapea Edgar Savisaar ja Tallinna valitsevad keskerakondlased pakutud reklaami kohta ütlevad. Või kuidas Riigikogu Loginovi ja tema seltsimeeste plaanile reageerib. Aga piisab vaid sellest, et taas tuuakse minevikust pilte oleviku olukorra üleskütmiseks.

Kevadine aeg on üldse nii Moskvas kui mujal agitpropaganda hooajaks. Meenub Wiesenthali keskuse soov avaldada etnilises ajakirjanduses kuulutusi, kus võika võllapildi alla oli esitatud tekst üleskutsega, milles paluti võõrsil elavaid inimesi astuda keskusega ühendusse, kui neil on teadmisi elusolevatest natsisõjakuritegijatest. Aastal 1999, tõsi küll, siis sügisel, asetas Kanada Department of Justice koostöös Eesti valitsusega Eesti ajakirjandusse kuulutusi, kus paluti informatsiooni Saksa okupatsiooni aegse ja sõjategevuse kohta, mis toimunud Tallinnas, Nõmmel, Mustvees ja mujal. Rõhk toonase Julgeolekupolitsei tegevusel. Üritati sama kuulutust “Meie Elus” avaldada, aga muidugi ei võtnud toimetus seda vastu.

Üheks asjaks on eksisamm bussi värvimisel, süütu pildiasetus ebasobivasse kohta. Hoopis teine aga soov ühistransporti kasutada provokatsiooni eesmärgiga, nii nagu Loginov selgelt kavatseb. On hea meel, et elame Kanadas, kus sellise kuulutuse peale ei tuleks keegi. Muret aga tekitab tõdemine, et Eestis elatakse ikka, enam kui 20 aastat pärast taasiseseisvumist, suure naabri haiglase mineviku varjus. Et olukord laheneb mõistlikult, seda ei oska keegi aastast-aastasse ennustada. Tea, kui kaua peab meie väike vabariik sellist mõnitamist taluma. Igal kevadel paistab olevat jälle uus nipp neil seltsimeestel, kes ei taha mineviku tõdedest kuuldagi. Kui saaks kuidagi Wiesenthali keskusele saata Stalini pildi kuulutusena avaldamiseks, rasvase tekstiga – kas tunnete kedagi, kes oli selle mõrtsukaga koostöös?....

Märkmed: