Siis, kui inimkond peamiselt suusõnaliselt suhtles, enne kirjakeele kujunemist ja kaugelt enne eletroonika ajastut, olid muinasjutud ja analoogsed mõistujutud parimaks viisiks, kuidas noorematele põlvkondadele õpetust anda. Võõras naine metsas võis olla Baaba-Jagaa või kes teab mis nõid, kes lapsi kohates neid oma koju meelitas, olles võimeline neid, mine tea, isegi nahka panema. Moodsam Hansu ja Grete muinasjutt on selge hoiatus, et ära usalda võõraid.
Head vanemad on noortele selgeks õpetanud, et võõra onu käest kommi ei tohi võtta, veel vähem ta autosse istuda. Ohtlikud onud ja inimsööjatest tädid on ammu kolinud internetti, kus on kergem peibutada sinisilmseid. Internet pole sugugi nii turvaline koht. Eriti kuna see areneb hiidsammudega, võiks öelda peaaegu muinasjutu Jacki oaseemne moodi ettekujutamatus suunas.
Interneti olemasolu suhtlusvahendina on ehk heaks asjaks. Mitte nii heaks on teadmine, et piiritus küberilmas ei oska kõik sellega arvestada, et tihti puudub privaatsuse tagamine. Või ehk mõtelda sellele, et mis võrku on riputatud, lubab trollidel, härjapõlvlastel ja muudel siivututel sulidel koguda riputaja/kirjutaja kohta andmeid. Ning kuna nutitelefonidega saab surfata, siis vanemad enam ei saa isegi üle õla kuvarilt valvata, kus Miku või Manni uudistamas käib.
Facebooki suhtlusvõrgustiku populaarsus on teada, seinale kirjutamine lubab enese väljavalitud suhtluskonnale elik „sõpradele“ viimast teavet anda. Kirjutajad teadagi peamiselt nooremad inimesed. Ning kui sein on igale Facebooki registreerunule avatud, siis on mõne inimese elu tõepoolest nagu avatud raamat. Mitte muinasjutu, moraaliõpetuse ja hoiatustega teos, aga piltide ja tekstiga laiale ilmale visiitkaart, enesetutvustus.
Möödunud nädalal, 16. juulil, leidis Kanada privaatsuse nõunik ( Privacy Commissioner) Jennifer Stoddardt, et Facebooki suhtlusvõrgustik ei taga tarvitajate privaatsust. Mis olulisem, Facebook ei ole kooskõlas Kanada privaatsuse seaduse nõuetega. Stoddardt leidis „tõsiseid lünki“ Facebooki saidil, pragusid, mis võimaldaks kes-teab-kellel koguda informatsiooni kasutajate kohta.
Stoddardti leidmised sündisid tänu Ottawa Ülikoolis asuva Canadian Internet Policy and Public Interest Clinic’u avaldusele, kus väideti 11 erineva kinnituse kaudu, et Facebookil puuduvad vajalikud kontrollmeetmed.
Kohe kerkib küsimus, kas iga Facebooki kasutaja on teadlik sellest, et suhtlusvõrk võimaldab isikuandmeid koguda. Muidugi ainult siis, kui naiivsem seina omanik on need avalikkusele suurte tähtedega kirja pannud. Ning kuigi saab mitut viisi kaitsta n-ö lukuga andmeid, hoiduda juhukülastajatest, polevat need kaitsed sugugi kellegi garantii.
Kuna Facebook on eriti teismeliste hulgas populaarne, siis küsiks, kas nende vanemad on teadlikud, mida nende noored on uljalt avalikustanud. Tean juhust, kus isa ja tütar on mõlemad Facebookis, aga tütar keeldub isa „sõbraks“ võtma, seega isa ei tea, mida tütar on internetti riputanud. Olgu, tütar on täisealine, ja saab isaga muidu hästi läbi. Kerkib küsimus: mis siis tal nii salajast seal on, et tuleb isa eest hoida? See ei ole nagu pubeka padja alla peidetud lukustatud päevik, kuhu romantilisi ohhe ja ahhe kirja pannakse ning mida kiivalt kaitstakse avastamise eest. Facebook on siiski vabatahtlikult loodud enesereklaam. Või kui soovite, võimalus enesele imago luua interneti abiga.
Stoddart tunneb muret, et Facebooki privaatsust tagavad tavad on segased või mittetäiuslikud. Näiteks account settings juhtnöörid, mille kaudu kasutaja saab oma huvides ehitada seina, seletavad küll, kuidas tühistada konto, aga mitte, kuidas kustutada isiklikku informatsiooni. Mis kord võrgus, alati võrgus… seda eriti, kuna Facebook oma arhiive ei kustuta, murdes sellega selgelt Kanada elektrooniliste dokumentide ja isikuandmekaitse seadust (PIPEDA).
Kanadas on 12 miljonit Facebookis suhtlejat. Privaatsuse nõunik rõhutab, et võrgustik peaks andma kõikvõimaliku tausta kasutajatele, et nad teaks, kuidas isikuandmeid kaitsta. Kui 30 päeva pärast pole Facebook soovitustele vastu tulnud, võib Stoddardt pöörduda riigikohtu poole saamaks maksmapaneku käsu.
Eestis on olemas tugev isikuandmete kaitse seadus, mis kaitseb füüsilise isiku põhiõiguseid ja põhivabadusi isikuandmete töötlemisel kooskõlas avalike huvidega. Kanadas on küll seadused olemas, aga Kalifornias asuv Facebook peab siiski astuma samme, et suhtleja teaks täpselt, millega tegemist.
Facebookis suhtlejale enesele aga peaks olema selge, et rumalus on olla avalikkuse ees kui avatud raamat. Piinlikkus on üks asi, vanuigi tuleb ikka omaks võtta nooruse uljamad esinemised. Hoopis valusam on see, kui sulid lohakuse või teadmatuse tõttu saavad naiivselt avalikustatud isikuandmeid oma huvides kasutada. See pole enam kellegi muinasjutt, vaid karm tõde.
Kanada päevikust: Avatud raamat (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tõsi, omaksed on alati kõige ohtlikumad usalduse kuritarvitajad. Kuid - ei näinud nördimust küsimuses, miks isa ei sobi sõbraks, vaid tähelepanekut, et elame kummalises maailmas. st saladusi pidades. Interneti ajastu on avaram kui arusaame. Ning oleme ausad, nii vaimset kui intellektuaalset küpsust ei saavutatra täisikka jõudmisega, vaid - kui see pärale jõuab - palju hiljem.
1) Pärismaailmas on kõige suurem kuritarvituse oht mitte võõralt kurivaimult, vaid tuttavate, sugulaste ja isegi perekonnaliikmete hulgast. Nendelt kes on "usaldatud", s.t. allpool radarit.
2) Kui "tütar on täisealine", siis ei tohiks üldsegi kerkida nördinud küsimus "mis siis tal nii salajast seal on, et tuleb isa eest hoida?". Põhiõigus ikka põhiõiguseks.
2) Kui "tütar on täisealine", siis ei tohiks üldsegi kerkida nördinud küsimus "mis siis tal nii salajast seal on, et tuleb isa eest hoida?". Põhiõigus ikka põhiõiguseks.
Arvamus
TRENDING
