Kanada riiklik ringhääling oli siis, kui Kuninganna Elizabeth oli vaid printsess, ainsaks olulise informatsiooni levitajaks pea igasse selle suure riigi nurka. Internetiajastul tuleb aga küsida, kas CBC on oma aja ära elanud. Riiki juhtiv valitsus on selgelt märku andnud möödunud nädalase eelarvega, et $1.1 miljardist, mida CBCle on eraldatud, peavad uudiste, teleseriaalide, menumuusika, spordi ja kõik teised osakonnad, mida maksumaksja on harjunud tasuta nautima, umbes 10 % võrra vähemaga hakkama saama.


Omal ajal oli CBC vahtralehemaal elavatele eestlastele heaks leivaisaks. Enne stuudiote ja muude vajalike osakondade ühendamist ühe suure hoone katuse alla Canada Broadcast Centre’isse võis Torontos näiteks Sumachi tänaval asuvas 6-korrulises CBC majas päris hästi eesti keelega hakkama saada – eriti puusepatöökojas, kus eestlane juhtis lavapiltide ehitamist ja pea iga sae- või töölaua juures oli kaasmaalane. Ka eesti soost maalrid leidsid taustamaalimisel arvukalt head hinnagut. Neid jagus ka lavastajateks, kaamerameesteks, produtsentideks, valgustustehnikuteks – isegi raamatupidajateks, ametnikeks, kelleta muidu CBC hakkama ei saanud. Kuid 1980ndate alul hoogu võtnud surutis tähendas, et Ottawa asus karmimalt kärpima eelarveid CBC juures. Toimusid esimesed koondamised – ja siis aitas ainult staaž ametiühingu juures, mitte enam rahvus. Noored eesti üliõpilased, kes olid harjunud isade-vanaisade kaudu seal suvetöökohti leidma, ei pääsenud maalriõpipoisiks ega vineertahvlite vinnajateks. Veel vähem meistriks.


Kes kunagi näiteks lavatöölisena kuulsa Tommy Hunter Show’l sai teenistust, teadis, et ületunnid on tagatud, palk magus ja töö pole sugugi nii raske tänu ametiühingu kaitsele. Muidugi oli pingelisi hetki, ja seda igas töökohas, aga paistis tihti silma, et mõni vanem dekoraator või kostümeerija ei pidanud enam eriti pingutama, minevikukuulsusel sai hästi elatud. Paraku võib juhtuda nii mitte ainult riigitööl, vaid ka mujal, peaasi et äriseadused maha ei murra.


Teame, et nüüd neli aastat väldanud masu on tähendanud üle kõige kiiret kohanemisvõimet ümbritseva maailma majandusseadustega arvestades. Kas CBCl ongi enam mandaati originaalsete teleseriaalide tootmiseks? Või rahuldub maksumaksja internetis saadavaga. Kaheldamatult on CBC üks pärle ta raadiosaated – nii mõtlemapanevad kui ka meelejahutuseks loodud. Võrdlust massimeedias leiduva tümpsu ja kuulutuste arvuga ei saagi olla. Aga kas CBC on nõus oma telesaated üles ütlema? Tükeldamine oleks vaid esimene samm, kardavad sellised nagu endine CBC president Robert Rabinovitch.


Kuidagi irooniaga pooleks on huvitavam arutelu CBC tuleviku üle toimumas internetis Kanada suurima päevalehe, miljonilise tiraažiga Toronto Stari vahendusel. The Network, mis oli CBC üks hellitusnimesid (teine oli “emake ettevõte” või Mother Corp) loodi ajalehe poolt just internetisaidina, leides, et seal on ainuke võimalus kiiresti ja erapooletult arutada, kas CBCl on tänapäeval mandaat, mis oli 1936. a antud.

Internetis on mitte ainult olevik, vaid ka tulevik – mõelge nendele noortele, kes ainult sealt otsivad infot ja meelelahutust. Ka teleseriaale saab sealt vaadata oma aja valikul, mitte kuulutajate käsu järgi teatud kellaajal, teatud õhtul. Ainus, mida ehk internet ei saa veel asendada, on suursündmuste – näiteks olümpiamängude - eetrissetoomist. Siiski, uudised, nagu teame, levivad virtuaalselt, ja kui ainus soov on teada, kas Kanter võitis kulla, saab seda nutitelefonilt, ja CBCd pole tarviski.

Neile, kellele internet igavust ei tekita, võiks huvi pakkuda arutlus, kas ning kuidas 75 aastane ringhääling, kelle mandaat on maksumaksjate rahadest kajastada kanada kultuuri omapära, oskab või soovib järjekordsele majanduslaksule jätkusuutlikult reageerida.

Märkmed: