Taaruvad koljatid

Põhja-Ameerika majanduskultuuris on mõiste, et kui firma on jõudnud domineerivaks ettevõtteks, siis vaevalt, et ta pankrotistub. Kohalikus keeles, too big to fail. Meie keeles: ettevõte on piisavalt oluline osa riigi majandusest, et riik astub ise enne toetavalt vahele, kui kõik muud võimalikud lahendusvariandid on kas kaalutud või katsetatud. Sest firma kas otseselt või kaudselt määrab ka riigi käekäiku. Otseselt oma toodangu müügi kaudu, kaudselt tööliste palkade, sealt järgneva ostuvõime, maksude maksmisevõime, ning muude rahaliste süstidega arvestades.

Nägime seda, kui viimane masu hirmutas rikkureid. Nende ahnus viis neid upakile, pangad ei suutnud nende võlakoormusi kanda. USA suured autofirmad, välja arvatud Ford, pidid valitsustele lootma, et neid pinnal hoida. Keegi ei küsinud, kas ametiühingute kõrged palgad, hüvised olid selle taga ega miks asepresidente Chrysleris ja General Motorsis oli üle mõistuse palju. Maksumaksja nö plekkis ahnuse kinni, kuna hiidfirmad olid nii suured, et neid ei tohtinud lasta hävingule. Mis ometi on vabaturu põhimõte. Kui konkureerida enam ei suuda, siis astugem või täpsemalt, langegem eest.

Kuidas muidu Apple ja Microsoft, autokuuris asutatud firmad, suutsid jõuda IBMi monopolist kõrgemale? Uued ideed, uus äristrateegia ning ehk kõige tähtsamalt, läbi mõeldud ja tollal vajalik uudne tehnoloogia. USA autokoljatid suutsid kuidagi mõnda aega Jaapani firmadega konkureerida, kuna ostjaharjumus („minu isal oli alati Buick“) ei suutnud neid kõigutada. Kuni pankade ja investeeringute kokkuvarisemine viis nad taaruma. Ja kohe paluti riigikassast toetust.

Kanadas on hetkel analoogne olukord. Rahvusvaheliselt ehk riigi tuntuim firma, Bombardier, on majanduslikult plindris. Québeci ettevõte, mille algideeks oli esimene masstoodetud lumesaan, kasvades rongide, allmaaraudteevagunite, lennukite ja muude ühistranspordi liikumisvahendite ehitajaks, on kaua virelenud. Ei suudeta isegi oma lepingutega sõlmitud kohustusi täita, nagu iga Toronto trammiga sõitja teab. TTC tellitud trammidega pole Bombardier suutnud varustada, väites, et selle taga on Mehhiko vabrikute vead.

Möödunud kuul teatas Bombardier, et koondab markantselt oma meeskonda. Teadagi, liinil töötajaid, see tähendab lennukite, rongide, trammide ehitajaid. Kuigi ka ametnikke vähemal arvul. Ja kujutage ette. Bombardieri aktsia tõusis samal päeval, kui otsusest teatati, enam kui 20%. Kuna investeerija ei hooli muust kui võimalikust sissetulekust. Ei talle lähe korda, et keegi on nüüd tööta, ei suuda oma makse maksta, koolid ja haiglad kannatavad selle tagajärjel, kõike seda, mida keskklassi koondamine tähendab.

Bombardier sai Québeci provintsilt $1 miljardise investeeringusüsti. Loodab nüüd föderaalselt ka kopsakat summat. Vihjates sellele, et 2008. a. anti Chryslerile ja General Motorsile, kelle vabrikud on peamiselt Ontarios, toetust ja et nüüd olevat Québeci firma mittetoetamine kuidagi rahvuslikult vale.

Ei. Pigem on küsimus selles, kaua maksumaksja doteerib firmasid, kes ise langetavad väärotsuseid, ei suuda konkureerida globaalselt, veel vähem siseriiklikult. Ja värske Trudeau valitsus on plindris. Québeci toetuseta – ja ka muidugi suur-Torontota, kus oktoobris ei saavutanud ükski konservatiiv mandaati – poleks nad pukki jõudnud.

Tuleva nädala teisipäeval saame ametlikult teada, kuivõrd suures miinuses on liberaalide esimene eelarve. Juba on teada, et valimistekirede keskel lubati enamat, kui oleks arvatagi, et ükski valitsus suudaks kinni maksta. Poliitikutena väidavad liberaalid, et nad ei aimanud ette globaalset olukorda, riigi vajadusi.

See aga pole kellegi vabandus. On võimatu makse suurendada, suurfirmasid aastast-aastasse toetada laenude, investeeringute või muude meetmete kaudu, kui firma ise ei muuda majandusmudelit. Eraelus on nii – miks mitte äritegevuses? Maksumaksja ei suuda raha anda, kui tal puudub töökoht ja see seletab mitmeti Donald Trumpi uskumatut demagoogilist populaarsust USAs.

Viimane, poliitiliselt ebakorrektne märkus sel nädalal, kui ootame valitsuse eelarvet, on reageering faktile, et uus valitsus ei oska ikka rahaga ümber käia. Seda enne teadmist, kas Bombardier saab toetust või mitte. Nimelt on Trudeau valitsus eraldanud enam kui miljon dollarit, et kinkida, jah kinkida, süüria päritolu sõjapõgenikele arvuteid. Kuigi mitte uusi, vanemaid mudeleid, mida on korrastatud, on see siiski kingitus. Seletuseks antakse, et see võimaldab kiiremat kohanemist uues riigis. Raha tuleb nende maksumaksjate taskust, kes Kanadasse asudes küll sarnast heldust ei näinud. Jääb mulje, et ostetakse toetust. Või vähemalt loodetakse progressiivse riigi staatust mujal kuulutada. Mis omakorda suurendab sisserännu taotlejate arvu ja kahtlemata riigi kulutusi.

Nii suurfirmade tasandil kui põgenike vajaduste taustal ei tohiks riigil nii määrav majanduslik roll olla. Kuhu on jäänud arusaamine, et ise tuleb toime tulla, mitte loota rikka onu rahakotile?

TÕNU NAELAPEA

Märkmed: