Kanadas on senaatorite kohta tabav ütlus. Kui mõni tavakodanik peab rügama tänamatul töökohal, siis senatisse määramine on vastupidine – ole tööta, tänuks. ( Some occupations are a thankless job but an appointment to the Senate is a jobless thanks). Mullu sügisel alanud senati ja senaatorite skandaalide taustal peab sellega nõustuma, eriti arvestades, et senaator pole valijale vastutav, kohustusi maksumaksja vastu pole, kuna ametisse määrab ta peaminister.
Valimiste eel, hapukurgihooajal, on nii mõnigi kolumnist mõlgutanud mõtteid senati teemal. Oli ju peaminister opositsioonis olles senati vastane, nõudes kas selle sulgemist või vähemalt selle reformi, rahva poolt valitud ning vastutavaks kojaks. USAs on ju nii, et igas osariigis on kaks valitud senaatorit; senati roll seadusandluses on kongressi poolt vastuvõetud seadusi kaaluda, neid kas heaks kiita või tühistada. Kanadas on olnud aastakümneid aga senati roll pro forma - parlamendi otsuseid kinnitatakse eranditult. Milleks on siis seda aegunud institutsiooni Ottawas tarvis? Reformipartei juhina oli see Harperi põhiargument, lubades võimule saades mitte ühtegi senaatorit ametisse määrata, vaid poliitilise luuaga nende kambri puhtaks pühkida.
Ent nagu poliitikud ikka, murdis Harper oma lubaduse. Ta esimest valitsust luues olid konservatiivid senatis vähemuses, tänu pikaajalisele liberaalide valitsemisperioodile, mil erinevad peaministrid määrasid liberaale ülemkotta. Harper asus neid asendama, kui nende ametiaeg oli täis. Tänaseks on ta 60 konservatiivset senaatorit sinekuurile saatnud, saavutades nii ka seal enamuse.
Paul Saagpakk defineerib sinekuuri mõistet väga hästi. See olevat mitte ainult ülesanneteta tasuline koht, aga ka hästitasuv laisklemisamet. Nii raius Harper reformipartei aegadel, juhtides tähelepanu neile liberaalidest senaatoritele, kes harva ilmusid Parlamendimäele kohustusi täitma. Üks kuulus näide oli mehest, kes elas hoopis Mehhikos, võttis aga palka vastu, oodates 75-aastasena nö sundpuhkusele, kõrgele pensionile minekut. Senatisse nimetatakse tavaliselt teenete eest, mitte selleks, et nad agaralt valitsuse tegevusse sekkuks, sealt see sinekuuri mõiste ehk maksmine inimestele, kes omal ajal olid parteile kasu toonud.
Nüüd aga Wallin ja Duffy, kesksed kujud praeguses konservatiivses senati skandaalis, käisid küll istungitel, aga nõudsid vääralt elatusraha, reisikulude tagasimaksmist riigikassast. Ei saa aru, kuidas omal ajal kõrge palgaga teleajakirjanik Duffy, nüüd magusa sissetulekuga senaator, võib nii vaene olla, et ei suudaks tagasi maksta vääralt võetud elamiskulude rahasid. Võtku ometi pangast laenu, kui muidu ei saa!
Teooriaid on kommentaatoritel palju. Esmaspäeval ilmus Montréal Gazette’i kolumnist Jason Magderi sulest huvitav ja korralikult põhjendatud mõttesähvatus. Nimelt Magder kirjutab, et Harper sai aru, et ta riigi põhikirja järgi ei saa kuidagi senatit ära kaotada või tühistada. Põhikirja järgi peab olema iga provintsi nõusolek selliseks sammuks; enne selle astumist peab vähemalt seitse provintsi, mille elanikkond on enam kui pool riigi arvust, esitama ülemkojale sellise nõudmise. Arvan isiklikult, et Harper, Leaside’is sündinud poliitik, kes teenis oma kannused Albertas, konservatismi kantsis, kus liberaalsemale Ontariole ja Québecile kõõrdi vaadatakse, sai pukki jõudes aru, et see on Augeiase tallide rookimine, vajaks Heraklese vägitegu. Herakles sõnnikuharki kätte ei võtnud, suunates hoopis jõed tallidesse, mis saasta ära uhasid. Harperil on ehk sarnane lahendus esmapilgul lahendamatu ülesande läbi viimiseks.
Magderi teesiks on, et konservatiivide partei vaimne juht (nagu päevikutes varem kirjeldatud) on osavalt skandaali tekitanud, nimetades ametisse sellised inimesed, kes eiraksid poliitilisi moraale, südametunnistust, kuna nad on juba ammu mugavat elu nautinud kõrgepalgalistena. Nii tehes õõnestades senatit seestpoolt, juhtides tähelepanu sellele, et see on anakronistlik eliitide kogu, millel tänapäeva Kanadas pole enam rolli. Skandaalide dirigendina on siis Harper kavalalt oponendid päitseid pidi viinud molli juurde, lastes ajakirjanikel ja pööblil skandaalikünast magusat juua, mis kinnitab vajadust kui mitte senati hävitamiseks, siis vähemalt reformiks.
Magderi andmetel sooviks tervenisti 41% Vahtralehemaa valijatest esimest varianti, 49% pooldavad senati reformimist. Vaid kuus protsenti leiavad, et status quo peaks püsima. Tõepoolest, järelemõtlemise koja ehk Kanadas tuntud kui „House of Second Thought” ümber keerlevad skandaalid on üle mitme hea aasta taas juhtinud tähelepanu poliitilistele väärsammudele ja sellele, et demokraatia kuues vohav enese huvide jälgimine ei ole vähemalt Kanadas enam vastuvõetav.
Valijal on ees raske otsus. Harper oli omal ajal kõige mõistlikum variant inimesele, kes ei talu sotsialismi või ei soovi lapsehoidjavalitsust („nanny state”) näha, sellist, mida uusdemokraadid ja liberaalid võiduhääli lantides lubavad.
Nüüd aga on Harper kahtlemata oma neokonservatiivseid hoiakuid paljastanud. Suviseks lugemiseks enne sügisvalimisi soovitaks värsket teost lugeda, uuriva ajakirjaniku Mark Bourrie „Shoot the Messengers. Stephen Harper’s Assult on Your Right to Know” (Sõnumitoojad mahalaskmisele. Stephen Harperi rünnak Teie õigusele olla teadlik [riigis] toimuvast.). Vaid haritud valija saab langetada otsuse ilma põlvetõmblemiseta, milles paraku aga meie nö liberaalne meedia, eriti Toronto Star, on tihti süüdi. Oleks ainult olemas kolmas tee, et saaks platsi puhtaks Harperi luuata.
TÕNU NAELAPEA
