Esimene sõna pealkirjas tähendab avalikku arutlust või väitlemist. Kolmas aga, prantslastelt laenatud, tähendab lagunemist, alul suunati nende poolt jäämurde kirjelduseks. Igapäevane keelepruuk see ei ole, küll aga tähendab olukorda, mis ei ole sugugi alati positiivne läbimurre.
Võõrkeeli tuleb tunda – mitte selleks, et saab eputada teadmistega, aga sellepärast, et vähemalt siin riigis räägivad poliitikud mitut eri keelt. (Muiates, ka mõistukeelt.) Seda nii riigi kahes ametlikus keeles kui ka päris tihti sünnikohamaalt, emapiimaga saadud sõnu. Huvitaval kombel on Kanada kolm suurt poliitilist parteid just viimasega arvestanud äsja välja kuulutatud sügisvalimiste eel. Kandidaadid peegeldavad oma rajoone – osas kunagises Don Valley West valimispiirkonnas, (Don Mills), mis on aga ümberkorraldustega tehtud Don Valley Eastiks, on kandidaadid kõik pikkade nimedega, mitte enam Euroopa päritoluga. Sest valijaid, eriti hiidkorterimajades, on arvukalt mujalt sisserännanute hulgas.
Strateegiliselt arusaadav ning ega nahavärv intelligentsi otsusta, soovi kodanike huve kaitsta. Loomulik, et multikultuurses Kanadas tahakse näha sellist pilti. Eriti naisi oleks Parlamendimäele rohkem vaja valida.
Kuid vaadakem, kes riiki juhivad, tahavad juhtida, möödunud nädalase teledebati taustal, mis toimus pärast EE viimase numbri trükkiminekut. Osalesid nelja partei juhid – kahjuks ainsa naisterahvana Roheliste liider Elizabeth May. Ta on vaid rahva südametunnistuseks, keegi ei kujuta ette temale võiduvõimalustki. Teised kolm, meesterahvad, aga kemplesid nii, et oli lausa piinlik vaadata.
Aastal 2015, kus sotsiaalmeedia omab tähtsat rolli inimeste arvamuste kujundamisel, on raske ütelda, kas sellist debatti on enam vajagi. Liberaalide Justin Trudeau, kes oma isa auoreooli kuritarvitab (ja vanem Trudeau, omaaegne peaminister, oskas seda renomeed oi kui kavalalt vorpida), demonstreeris, et ta vist jah, ei ole veel küps. Nimest ainult ei aita, tuleb ka osata väidelda viisakalt, mitte vahele segada ning pikalt muliseda. Vana kala, peaminister Stephen Harper, ei hiilanud, aga samas ei eksinud eriti ka. Kuigi teda oleks tänapäeval raske toetada, arvestades sellega, et ta on tõsiselt kärpinud inimõigusi ja majanduslikult astunud enesekeskseid, mitte riiklikes huvides samme, näitas, et on ikka arvestatav konkurent.
Debati moderaator Paul Wells, Maclean’s ajakirja mainekas kolumnist, jättis debatil kõige parema, intelligentsema inimese mulje. Paljud arvavad, et selliste avalike teledebattide aeg on üle elatud – kas tõesti on vaja kaks tundi kuulata üksteisest üle ja mööda rääkimist?
Kui Briti parlamentarismi ajaloos oli väitlemisoskus alati tähtis, siis siin maal seda ta enam ei ole. Eriti, kui pilk suunata lõunanaabri poole, kus vabariiklaste ponnistused leida väärikat kandidaati, on halenaljakad. Donald Trumpi ei saa ju ometi tõsiselt võtta. Kuid hetkeseisus on Trump populaarsuses esikohal. Eks see kinnita tõika, et vähemalt mõnes mõttes on keskmine kanukk märksa tsiviliseeritum, rafineeritum kui keskmine jänki.
Kokkuvõttes peab rõhutama, et peaks olema parem lahendus kusagil, et parteijuhid saaksid valijale oma seisukohti anda. Muidugi eskisteerivad Twitterid ja muud võimalused, eriti nooremate valijate hulgas. Neile just Mulcair loodabki ja tal ehk näkkab. Kuid ülbelt pika valimiskampaania tõttu võib arvata, et oktoobriks on valija tülpinud ja asetab sedeli valimiskasti ajaloolise harjumuse järgi, mis ehk tähendab Harperi režiimi kestmist. Seda hetkel ei sooviks näha, aga debatijärgselt ei saa ka teiste parteijuhtide esinemiste põhjal otsust langetada. Lihtne oli telekapuldi nupule vajutada, et lõpuks saab vaikust, aga olulised teemad kumisevad ikka õhus, lahendusteta.