Pühade eel on teadagi palju tegemist ettevalmistustega. Kui lapsepõlves sai isaga jõulureedel kuusk ostetud, jõululaupäeval ähkides püstitatud, ehitud, siis Anno Domini 2015 ei julge seda tähtsat tegevust nii hilja peale jätta. Ja kui ema kamandas kööki peete ja kartuleid koorima, heeringat hakkima, siis seegi toimus vaid mõni päev enne pühi. Ning piparkoogi pagarite hulka pääsemine oli õnne asi, seda said ainult head lapsed teha, kuna miskipärast taignast ei tulnud kunagi nii palju kuuski ja tähti, kui oli ennustatud enne ahju asetamist.
Siis muidugi see küürimine, tolmu võtmine, põrandate poonimine. Kuid isegi see tegevus möödus kiiresti ja ka sellega alustati vaid kolmandal advendil, kui mitte hiljem. Tänapäeval, paraku, kapitalistlikus maailmas, hakkavad juba novembris poodnikud soovima häid pühi, väljamüüke korraldama, kaupluste raadiotest jõululaule tüütuseni mängima. Sest jõulud on aasta olulisem majanduslik periood, tuleb ju kingitusi kõigile varuda. Ei mäleta, muide, et algkoolis oleks õpetajale muud antud, kui oma käega joonistatud kaart siiraste soovidega. Nüüd aga tuleb kohe kingitusega esineda, palju neid kohvikruuse ühel inimesel vaja võib minna?
Ja siis need töökohal, ametipaigas jõulupeod, kus tuleb seda salajast Santat mängida. Igal asjal on oma piir. Muide, isal on ikka Tallinnas külmiku kohal kapis 45 aastat tagasi töölt kingitud (ja ikka korgi all) viskipudel. Ära pole visatud, edasi pole antud, mine tea, läheb ehk mingil päeval liikvaraviks tarvis.
Kuid mida terves selles ostuhulluses, ettevalmistustes ning kinkide mässimises paljud unustavad, on see, et just jõulupühade eel peaksime inimkonnana arvestama ligimesearmastusega, armuandide jagamisega ja seda heldelt. Kuigi inglastel on kuulus ütlus, et kõigepealt tuleb hoolitseda omaste eest (charity begins at home), on suurlinnas liikudes vahel tunne, et vajadus on suur, majanduslikul tasemel või vähemalt toimetulevaid inimesi kõikjal, samas aga kerjuseid, kurbade silmadega, kah otsa vaatamas, eriti südalinnas.
Kuidas aga Kanadas, Torontos, kus (andestage, teadagi pole see aastaajakohane, aga liberaalid poliitilisel laval – isegi lennuväljal! - uhkustavad, kuidas süürialasi siia riiki vastu võetakse) on majanduslikes raskustes paljud, suheldakse?
Üldiselt saab ütelda, et kaks organisatsiooni on tänavu silma paistnud. Esiteks Päästearmee. Kannatlikud vabatahtlikud raputavad kuljuseid nii värskes õhus kui ostukeskustes, ei esita mingeid nõudmisi ja nende läbipaistavad annetuste „munad” tihti kubisevad suurematest rahatähtedest. Õige kah, kuna Päästearmee tegeleb just nende aitamisega, kellele talv on koormaks. Vaimuhaigete, kodutute ning ka teadagi sõltlaste eest hoolt kandmisel. Sest ei ükski inimene pole teisest parem ega halvem. Kiitus neile, kristlikule organisatsioonile, ka selle eest, et Dundas Square’il ilusat puhkpillimuusikat saab kuulda, tasemel jõululaule, mitte läägeid raadioesitusi.
Ja kui juba raadiost, siis riiklik ringhääling CBC korraldas möödunud nädala neljapäeval juba 21. korda heategevusliku kõikvõimaliku jõulukauba müügi. Nii käsitöid, ehteid, head suupoolist pühadeks nii pagariahjust kui moosipurkidest oli saadaval – ja kasu läheb kõik neile, kes ehk muud pühadeks ei saa kui hingeõnnistust. Mäletan, kuidas ema rääkis sõjajärgsetest jõuludest, et milline rõõm oli siis vaid apelsini saada! Ja see oli ka kõik, kui just vanaema polnud kuidagi midagi suutnud kombineerida.
Ning kuigi Toronto Star pole alati isiklike vaadetega kooskõlas, on hea tõdeda, et juba enam kui sajandi kestel on vabatahtlikult vasaktsentristliku ajalehe toimetusest ja kõikjalt tööliste – ja lehetellijate - hulgast kogutud raha, et vaestele perekondadele võimaldada, just nende lastele, jõulukingitust – tavaliselt raamat, mingi lelu, suusamüts ja kindad ehk isegi magusat. Kui ilus mõte.
Õnnistatud ja häid valguspühi kõigile soovides,