Kohtunike omavoli
Jurisprudents on piisavalt keeruline osa tsiviliseeritud ühiskonnast. Selline, et paljusid asju, näiteks majaostu, ei saa läbi viia advokaadita. Kohtusse minnes, kas kaebajana või süüalusena samuti, lootuses, et kohtunik on erapooletu ja tunneb seaduse nüansse, minevikus langetatud otsuseid, põhikirja. Ning ei lisa otsusele enese värvingut.
Hiljuti on päris mitu kohtunikku luubi alla sattunud. Esimene küll surma tõttu, pärast USA Ülemkohtu staažikama liikme Antonin Scalia lahkumist asuti tema karjääri meedias lahkama. Konservatiivse ja nö originalismi kooli (põhikirjale põhinedes otsuseid langetades) silmapaistvaim jurist USAs sai, ennast mitte kaitsta võides, hurjutada vaskapoolsete kommentaatorite poolt. Scalia olevat olnud rassist ning paljugi muud, kui ta vaid terava tähelepanuga täitis väga nõudlikke kohustusi. Ju aitasid ta poliitilised vaated tippu tõusta, kuid andke andeks, talenti ja mõistust pidi tal vähemalt juura alal kõrgtasemel olema.
Siinpool piiri tühistatakse peatselt võimalikult mõne mõrvari karistused, vangistused. Jubagi žürii poolt süüdi mõistetud, võivad uuesti kohtu alla sattuda või isegi vabaks saada, ainult selle tõttu, et mainekas, igati respekteeritud kohtunik olevat žürii valikut valesti korraldanud, olevat tõlgendanud teisiti, kui lubatud, mõne inimese arvamusel. Nagu teame, siin riigis on kurjategijal nagu kassil üheksa elu, pääsevad karistusest, sooritavad seadusemurdmisi edasi. Aga otsust tühistada kohtuniku võimaliku vea tõttu on lubamatu. Süüdi mõistis ju žürii.
Nüüd üllatas esmaspäevasest (22.02) Globe and Mailist lugedes, et Ontario kohtunik Alissa Mitchell, arvab ka enese seadusest võimsama olevat. Ta on leidnud, et dr Victor Priebe testamenti ei saa täita. Miks? Kuna see olevat diskrimineeriv „nahavärvi, abieluseisu ja soolise orientatsiooni” alustel. Nii olevat see ühiskondlikku poliitikat nulliv („void as being contrary to public policy.”).
Vabandage, kuidas saab selline seisukoht kohtus kehtida? Ühiskondlik poliitika pole ometi seadus. Kuna dr Priebe soovis oma testamendis, et osa sellest majandaks stipendiume üliõpilastele, kes on vallalised, valged ja heteroseksuaalsed, siis on see soov – kuhu arst ise tahtis oma, mitte avalikkuse raha suunata – Mitchelli arust selline, mis toetab valge supremaatia vaateid, on homofoobiline (paluks, et inimesed seda foobia sõna enam vääralt ei tarvitaks. Foobia on ebaratsionaalne hirm, vaevalt, et keegi geisid või lesbisid, teisi vikerkaare alla koondunuid selliselt kardab!) ja isegi misogüüniline! Mis sellest, et dr Priebe oli ka naissoost õpilastele summa pärandanud, kui nad vastavad testamendi nõuetele.
Allakirjutanu ei tunne ühtegi „homofoobi”. Enamik inimesi on teemal tolerantsed, sallivad, isiklik valik on isiklik, aga mitte avalikkuse ette pealetükkivalt toomiseks.
Dr Priebe, kes suri mullu esimesel jaanuaril, aimas intelligentse inimesena ette, et ehk kohus ei luba neid nõudmisi täita. Misjuhul stipendiumide klausel olgu ta testamendist tühistatud. Ja võimalikult kõrgkoolis õppimist lootvad inimesed, vaesematest, aga andekatest perekondadest, jäävadki toetusest ilma.
Kõige rohkem riivas, alul isegi vihastas see, et kohtunik Mitchelli otsus sisuliselt ütleb välja enamuse kohta sama diskrimineerivalt ja üldistavalt, kui see, mida ta ajas dr Priebe kaela. Kuidas saab loogiliselt iga vallaline, valge ja mitte omasooihar inimene kuuluda nendesse kategooriatesse, kuhu kohtunik arsti asetas? Teadmata ka, kas lahkunud inimene, kes soovis vaid teisi aidata, oligi homoseksuaalsuse vastu, oli rassist? Kas siis valdav enamus kanadalasi, eestlasi on kõik sellised? Need, kes rahulikult lasevad teistel elada oma valikute järgi? See solvav üldistus ei kuulu siia riiki.
Trudeau (vanem) lausus Inimõiguste Harta sätestamise eel, et riigil pole paika kodaniku magamistoas. Kuid kohtul või vähemalt ühel kohtunikul on selline arvamine. Jubagi tolerantses ühiskonnas eksisteerivad mitmed eelisõigused (teatud koolides antakse just stipendiumeid, mis on diskrimineerivad).
Nagu Harri Kivilo leidis (EE nr.6), see on ühe vähemuse ülendamine teistest kõrgemale. Kivilo kirjutas, meeldetuletuseks, et (Eestis) „ühe, arvult ilmselt väga väikese, intiimse sättumusega vähemuse praktilise elu korraldamiseks” juriidilisest seisukohast seaduse loomata jätmist ei saa sugugi diskriminatsiooniks pidada. Pigem oleks sellise seaduse loomine demokraatia vastane, „enamuse soove ja õigusi” eirav.
Kuna juba dr Priebe aimas ette, et ta soove ei täideta, võib arvata, et Mitchelli otsus jääb jõusse. Kuid sellega on loodud kohutav pretsedent. Isiklikult, ilmselt vaid elades, saame suunata oma raha, kuhu tahame – kas Pride paraadile või konservatiivsetele mõttekodadele. Kirjuta aga testament, mida eetiliselt ei tohiks ju ümber lükata, lahkunu viimaseid soove täitmata jättes, ja kohtunikul on vaba voli suvaliselt teisiti otsustada. Kui dr Priebe oleks raha jätnud Pride’ile või vikerkaarerahva „õiguste” nõudvale organisatsioonile, poleks olnud mingit tohuvabohu.
Jah, tuleb muret tunda, kui juba selge mõistus on poliitilise korrektsuse tõttu kutse-eetika punases raamatus. Moraali ei saa siin lugeda, sest valdavat enamust niimoodi solvata ja tühistada pole ometi ühegi kohtuniku mõjupiirkonnas lubatud. Ega ka ta dispositiivses pädevuses.
TÕNU NAELAPEA
Kanada päevikust EE 8 2016 Eesti Elu
Arvamus
TRENDING
