Hukatuslik merevahekäik
Kanada ajalugu lausa pulbitseb suurtest saavutustest. Eurooplased on aborigeenidele sajandite kestel palju kurja teinud, aga ei saa vastu vaielda, et Vahtralehemaa avanemine, uurimine julgete meeste poolt aegadel, kui tehnoloogia oli pea olematu, elutingimused väga karmid, kuulub mitte ainult seikluste hulka, vaid ka ajalooliste vägisammude kilda.
Ning on ka olnud eksisamme, hulljulgeid ettevõtmisi, mis on tähendanud saamatu või egoistliku kapteni, väejuhi otsuste tõttu paljude vaprate meremeeste, sõdurite, maade- ja meredeuurijate hukkumist. Üheks selliseks kapteniks, kes ei olnud tasemel, oli Sir John Franklin, kes 19. saj asus kahe laevaga – Erebus ja Terror Inglismaalt Arktika merereisile, otsimaks kuulsat loodeväila (Northwest Passage). Juba kaua olid meredeuurijad arvamusel, et Euroopast pääseb just põhja poolt läände, nii lühendades markantselt kaubareiside pikkust. (Kolumbus arvas, et Põhja- Ameerikat pole vahel, kui ta Indiasse soovis seilata, Kariibe ja kontinenti kohates sai ta kinnitust, et kõike kuuldut ei saa uskuda.)
Millegipärast on loodeväila otsingutel riigi ajaloos pea mütoloogiline aura. Ehk enamgi, kui Atlandi ookeanist Vaikseni raudtee rajamisel, riigi ühendamise legendidel. Kuigi ka nende ettevõtmistega kaotati arvukalt inimelusid, toodi ajakirjanduses toona enam esile seda, kui heroilised olid mehed, kes võitlesid möllava merega, pakaseliste ilmadega, jäämägedega ja jääkarudega, selleks et lainetevalitsejate impeeriumile Britanniale veelgi rohkem kuulsust ja rikkust tuua. Hiljem on Hollywood nendest otsinguseikluste filme vändanud, Kanada lauljad nagu Stan Rogers hittlaule loonud.
Franklini ekspeditsioon läks kapteni põikpäisuse tõttu kaduma. Kuid tal oli vinge abikaasa, teistmoodi kangekaelne, ajalukku on Lady Jane Franklin läinud kui naine, kes igati tahtis oma mehe renomeed kaitsta, kinnitada, et ta tõesti merevahekäigu avastas ja et ta ehk isegi kusagil saarel on elus.
Aastal 1854 asus Inglismaalt Lady Franklini rahadega Franklini saatust uurima, otsima kapten John Rae - ehk Kanada kõige vähem tuntud polaarpiirkonnauurija. Samas saavutas Rae märksa rohkem kui näiteks Henry Hudson kaks sajandit varem. Rae oligi see, kes avastas passaaži asukoha. Möödunud sajandi algaastatel kinnitas norralane Roald Amundsen koridori olemasolu, seda edukalt läbides. Amundsen on ajalukku läinud esimese uurijana, kes nii Lõuna- kui Põhjanabale jõudis. Ka tema läks kaduma ühel uurimisretkel nagu Franklingi, aga kahtlust pole, et Amundsen ei langetanud kahtlaseid ostuseid, vaid jäi tormi küüsi.
Miks kõigest sellest nii pikalt? Aastal 2014 leiti pärast enam kui pooleteise sajandi pikkust otsimist ühes Arktika väinas HMS Erebuse vrakk. Terrorit pole ikka leitud. Leiust saadik on arheoloogid ja ajaloolased Parks Canadast, kelle territooriumil vrakk asub, läbi viinud veealuseid uuringuid. Paeluv ettevõtmine.
Kui keegi ei usu, soovitan lugeda ajaloolase Ken McGoogani 2001. a teost Fatal Passage, mis kirjeldab ilmekalt kapten John Rae saavutusi Franklini laevade saatust uurides. Lugesin McGoogani raamatut üsna mitu aastat tagasi; siiski on see meeles, kui üks põnevamatest Kanada ajaloo valgustamistest. Teine McGoogani teos on kapten Samuel Hearne’i kohta. Ta läbis Loode-territooriumil mitmel eri korral mitmed tuhanded kilomeetrid kanuuga, jala, talvel räätsadega, kohanedes ilmastikuga, õppides aborigeenide keeli, saavutades nende usaldust ja tuge olukordades, kui nõrgem oleks ammu alla andnud, samuti Franklini jälgi otsides. Inglismaal jälgiti kõiki neid retki suure tähelepanuga ja Lady Franklin oli agar oma ühiskondlikku seisust kuritarvitades nii Hearne’i kui Rae arvamusi, leide ümber lükata proovides. Mõnel määral 19. sajandi seebikas, võiks ütelda.
Ja siis reedel, 25. septembril teavitas Parks Canada, et nende võrgulehel on nüüd saadaval Erebus vrakist fotod, millest mõnda radarkujundite (imagery) kaudu on rikastatud. Nimelt nende tänavune projekt - Mission Erebus and Terror 2015 – on aastaaja tõttu lõpule jõudmas, tööd on veel palju, aga arheoloogide saavutusi soovitakse rahvale näidata. Küünik arvab ehk, et valimisteaastal soovib riik näidata, et maksumaksja rahasid pole raisatud. Seiklushimuline saab aga oma huvi rahuldada, külastades võrgulehekülge http://www.pc.gc.ca/eng/index....
Lehel leidub samuti nimekiri nö artifaktidest või Franklini laevade reliikviatest kui ka fotosid. Mida kõike aastal 2015 tehnoloogiaga saab saavutada! Korrates, et ei Franklinil, Rael, Hearnil ega Amundsenil olnud selliseid tööriistu olemas, ega vist usuks tänase ajastu võimalusi.
Ent kõige põnevam on ikka raamatust – kas McGoogani teostest või teiste kirjutatutest, neid on arvukalt – saada pilti mineviku väljakutsetest vaimusilma ja ettekujutamisvõime kaudu. Igal inimesel on oma maitse, aga raamatusse sukeldumine on siiski märksa huvitavam ja vaimurikastavam kui internetis surfamine.
Kanada päevikust Eesti Elu
Arvamus
TRENDING
