Kooliaasta alguses kuuleme vaid positiivset. Haridusaasta lõpu poole aga vaid pingetest — kas saavad õpilased ja õpetajad ühele poolele, kas kõrgkoolidesse pääsevad õiged, kas õpetajad on kohustusi õpilaste ja ühiskonna vastu täitnud. Raske on juunis mullust septembrit mäletada. Kuid just septembri lubadustest tuleb kinni hoida. Seda eriti sel aastal Ontarios, kus provintsivalimistel on haridus, nagu alati, suurte lubaduste ning platvormide aluseks.

Meelismetafoor haritlastele on tõru, mis kasvab suureks tammeks — seda aga vaid tänu õpetaja/aedniku hoolsale kasvatusele. Koolilaps kasvab, tõrust saab tamm, tammest tammik, siis ka mets. Kuid kunas saab puudest mets — kes teab? Kes oskab ütelda, et mets on elujõuline?

Puid on paraku ees palju, ka küsimusi, nii lihtsaid kui keerukaid. Pidevad muutused haridussüsteemis on tekitanud tõsist poleemikat, seda saab eriti Ontarios tähele panna. Ei olnud kokkusattumus, kindlasti mitte, et esimesel koolipäeval kuulutati välja provintsivalimised, teadagi haridus ning tervishoid on pea alati valijatele enamtähtis.

Tervishoiusüsteem lonkab, vananeva elanikkonnaga ühiskonna nõudmised suurenevad. Ent kuidas on siis tuleviku eest hoolitsemisega koolipõllul, eriti kõrgkoolides?

Peamine küsimus on, nagu alati, kes maksab ning kuidas, milliste rahadega lubaduste läbiviimiste eest. Riik — ei provintsitasandil ega üleriiklikult — ei doteeri enam heldelt, nagu kunagi sai tehtud. Tänapäeva professionaalid said märksa odavamalt hariduse juurde kui nende lapsed seda saavad. Tulemuseks, et Ontarios on olukord juba selline, et kõrgharidus on vaid jõukate pärusmaa. Keskklass peab aastaid raha koguma selleks, et oleks võimalik lastele võimaldada ülikooliharidust, sealseid õppemakse maksta. Haridusele juurdepääs pole muutunud — õppemaksud aga on kohutavalt tõusnud. Süüdi on siin peamiselt föderaalvalitsus, kes on viimastel aastatel markantselt vähendanud toetust kõrgkoolidele.

Omal ajal tarvitati keskmise korteri kuu-üüri koefitsiendina — see võrdus aasta õppemaksuga. Tänapäeva õppemaks võrdub juba luksusliku penthouse-korteri üüriga. Õppematerjal (pahatihti professori enese kirjutatud; viis lisasissetulekut teenida) paneb hinnale juurde. Sealt edasi, erialadele minek (kui sinna pääseb) on juba veelgi kallim — arstiteaduskonnas on aasta õppemaks $17,000+, juuras 20,000+, magistrikraad ärialal (MBA) isegi rohkem. Lisada juurde elamiskulud, arvestades, et enne tulumaksustamist on keskmine sissetulek Ontarios vaid $35,000 — kahe meditsiiniõpilase kooliraha — ja on selge, et vaid jõukad saavad enesele lubada tulevikulootusi hellitada siinsetes ülikoolides. (USAs on heades koolides asjad märksa kallimad — Ivy League’is on õppemaksud koshmaarsed).

Küsimärke „õppeturul” aga pole — tung on suur, et väheseid kohti saada. Järeldusi saab teha ka sellest, et näiteks Toronto ülikoolis kuulavad esimese aasta kursusi inseneriks õppivad tudengid kuni 1500 korraga ülikooli aulas. Keegi ei päri, kas kalli raha eest videoekraanilt professori jälgimist saab põhjendada.

Selline lähenemine on ohtlik. Esiteks, kui avaldusi laekub ülikoolidesse rohkem kui on kohti, isegi antud olukorras, siis puudub motivatsioon reformiks. Ning reformi on vaja. Kaalume näiteks ülikoolide dekaanide tänapäevaseid ütlusi — et üliõpilasi tuleb õpetada mõtlema, analüüs on olulisem kui papagoina valemite kordamine. Kas see saab sündida tuhandete keskel? (Ning miks pole seda kunsti keskkoolides õpetatud??) Teoreetiliselt peaks kõrgkoolis juba tundma muu hulgas ka suhtlemisoskust, mida keskkoolis tänapäeva Hollywoodi mõjul omandatud pealiskaudsete kogemustega siin riigis naljalt ei saavutata. Kuid teame, et paljudele on keskkool vaid komistus kooliteel, tõsist haridust saab vaid ülikoolis. Keskkoolis suhtlemisoskust saavutada on juba omaette kunst.

Mitte ainult suurearvulised esimese aasta ülikoolikursused pole näitajaks — kõrgkooli süsteemis puudub ka paindlikkus. Huvitav, et paljud staazhikad professorid peavad loenguid vaid teisipäevast neljapäevani. Sellisel teel saavutatud pikad nädalavahetused ilmselt annavad tsipa rohkem aega jubagi enesele tuntud materjali ette valmistada. Üliõpilane aga rabeleb oma graafikut nii seades, et sobib kursuste, professoritega kokku. Esmaspäeviti, reedeti ning õhtuti, laupäeviti õpetavad tihti ainult need õppejõud, kes loodavad seda unistatud tenure’i, ehk garanteeritud töökohta saavutada.

Küsida tuleks siinkohal, kas üliõpilane sellises olukorras — kallid õppemaksud, suured loengusaalid kõige kaasneva häirivaga, pingetega; kasvõi see, et soovitud ainet soovitud õppejõuga õppima saada — midagi eluteele kaasa saab võtta?

Lootust siiski on, kuna õnneks pole õpetamine sama kui õppimine. On öeldud, et kõige parem viis millegi täielikuks mõistmiseks on püüda seda kellelegi teisele õpetada. Seda aga on raske veenvalt esitada videoekraanilt, või CD-ROM’ilt, nii nagu juba Oxfordis on mõnel kursusel kombeks. Võib arvata ka, et õppejõud tahavad midagi edasi anda, seda isegi siis, kui tegutsetakse agaralt väljaspool loengusaale kommentaatori või konsultandina.

Kas saab õpilane loota siis vaid noorele mälule, mis pole veel tühja-tähjaga risustunud? Teame, et mälu on õppimise tõestus, aju esmaseid ülesandeid. Kuid, kui tänapäeva noorte mälu salvestab kogemusi, mis pole mitte meeldivad; seda, kuidas haridus on vaid bisness, jõukate perekondade pärusmaa, siis tulevikus kasutavad need, kes pinnale jäid, selles äärmiselt võistluslikus konkurentsis neid samu nõkse, mis on ülikoolides kujunenud sunduslikuks, pea kohustuslikuks.

Selliseks on üldjoontes kujunenud kõrghariduse poole pürgimine, teadagi siin kirjeldatud üldistavalt. Kuid kuigi üksikud õpilased suudavad demonstreerida oskust ja tahet vastuvoolu ujuda, paistab siiski kõrvalseisjale, kes tunneb tuleviku ees muret, et valimiseelseid lubadusi haridussüsteemi muutmiseks on enne kuuldud. Ka on märgata, et olukord on märksa teistsugune kui minevikus. Seda nii majanduslikult kui ka eetiliselt. Õpilase vanem, maksumaksja, peab valimislubadusi sellega ettevaatlikult kuulama, teades, et reformi on tarvis, praegune olukord ei ole sugugi mitte eriti lootustandev.

Märkmed: