Terve Toronto oli kokku aetud, Ontario ka kaasa kutsutud, külalisi igat seltsi, politseiülemgi kaasa kutsutud. Peedu, parajam peiu, kosinud Eedu endale.

Tantsitakse Torontos poliitiliselt korrektset „Tuljakut“, ja meedia muidugi ainult mõnuleb. Löö lahti jaanipäeva kuupäevaga Toronto Star, ja selle noortele (!!) mõeldud osakonnas „Boom” ilutseb esileheküjel transvestiit, mees, kes meeleldi kauniks naisfatamorgaanaks ümber rõivastub. Loe edasi, ja soovitatakse noortele, on olla okei gei — isegi verinoore teismelisena. Haara postkastist värske Toronto Life, ja number on pühendatud sellele, kuidas nautida „Toronto Pride“ nädalat. Seitse päeva peetakse pidu — kiusatus on kange ütelda, et tänavatel keksivad kentsakad, aga nii pole liberaalses maailmapildis sünnis. Saad isegi Julian Fantino käest malakat.

Hea küll, anname täiskasvanud omasooiharatele õiguse olla „uhked” — eks see on ju üks Pride’i tõlgendus — isegi tunnistame seda, et ei tohiks enam olla seadusevastane, mida kaks täiskasvanud inimest oma koduses kambris ühistes füüsilistes huvides teevad. Oli ju aeg, kui selline tegevus tõi vanglakaristuse, kus irooniana naiste puudusel sama kunsti harrastatakse. Ei soovi ka N. Liidu aegseid seaduseid. Nagu Trudeau kuulsalt ütles, valitsusel pole kohta rahva magamistubades. Aga liig on liig.

Viimaste nädalate uudistes on domineerinud hiljutine otsus lubada geidel sõlmida Ontarios abielu. Vaieldud on palju „abielu” mõiste üle, aga eks see ju ole lobbi seaduslike hüvitiste saavutamiseks. On ju palju mõistlikke, arusaavaid inimesi, kes tänapäeva liberaalses maailmas ei pilguta silmagi, kui Peeter ja Eduard panevad sümboolselt leivad ühte kappi, st elavad koos. Miks aga nõuda õigust Riigilt — meelega suur „R” — sellele heakskiidu andmist? Mis vahet see teeb? Lapsi nad ju ometi kuidagi maailma tuua ei saa, ning lasteta meie sugu sureks välja.

Mis kangesti silma torkab selle vikerkaare värvide valiku avalikult vastuvõtmise juures on see, et selles puudub mõistlik tasakaal. Kas ühiskond, Riik, kiidaks heaks sellist heteroseksuaalset reklaami? Kui keskkoolides arvestatakse kehalise kasvatuse õppetundides sellega, et noortel on kasvavad ihad, huvid, segased mõtted, kuidas käituda ning et õpetajad, ühiskond, ja eriti vanemad peavad olema toeks; saame aru, kuidas taktitundega, ihasid alla surudes peaks käituma, siis miks on reeglid teised, kui tahetakse uhkustada erinevusega?

Sest olgem ausad, geid ei kuulu enamusse. Lugedes lehte jääb aga mulje, et ühiskonna vundamendiks, alustalaks pole mitte perekond, aga julge eneseväljendus.

Silmakirjatsemine kehtib ka riiklikul tasandil teisitigi. Kaks samast soost kooselavat isikut, kes suudavad täita teatud eeskirju, võivad teatud olukordades adopteerida. Katsu aga sa, üksik inimene, naissoost või meessoost, lapsendada. Vastavad organisatsioonid leiavad tähtsana, et lapsele on vaja nii ema kui isa eeskuju. Kuigi võimalik, on üksikul inimesel palju raskem lapsendada kui omasooiharatel. Arvatakse juba, et Peedu ja Eedu suudavad pakkuda lapsele seda, mida „single mom” ei saa.

Ja nii ta on, ja nii visatakse meile, kes ehk ei soovi seda kõike näha igast suunast, uhkuse reklaame. Stereotüüpidest väljudes teame siiski, et lapsele on vägagi kasuks isa ja ema erinevused tema kasvamisel terveks täiskasvanuks, ühiskonnas oma rolli täitvaks inimeseks. Isa ei pea tingimata olema mees, kes higiselt, müüriladumise töölt väsinult leivateenijana hilja koju tuleb, tugitooli vajub ja piibu ning susside kohaletoomist ootab Ning olgu praad valmis! Samas aga, on tihti see müüriladuja tundlik hing, kes laupäeviti kasvavale pojale õpetab, kuidas muruniiduki küünlaid vahetada, või suvemajas puid ning linde tutvustab kalastamise kõrvalt. Ja loeb lastele meeldiva härdusega unejutte. Ning ema ei pea tütrele õpetama kokakunsti või õmblemist. On tänapäeva kiires maailmas vanemaid, kes oskavad mõlemat teha, ja see on tähelepanek meie muutuva ühiskonna kiiduks.

Võtame näiteks tänapäeval levinud pop-sõna „multi tasking” — oskus mitut, mitut asja teha kibekiires käigus. Uuringud näitavad, et naised on tunduvalt paremad saavutama mitut asja korraga, unustamata originaalset ülesannet, millest äkki tõusnud vajadus(ed), kohustused eemale tõmbasid, kui mehed. Näiteid on teisigi, nii mõneski on mees suutelisem kiiremini reageerima kui naine. Kuid erinevused, mis kooskõlas lisavad teise puudustele, on, miks „konventsionaalne” abielu on ainuõige. Päris abielus on 1+1 pea alati 3. Seda enne lapsigi.

Olgu kuidas isiklik moraalne lähenemine võib olla, ei saa ometi eitada seda, et praegune avalik reklaam elustiilile, mis on statistiliselt kinnitatud vaid ühe inimese kohta kümnest (kui sedagi, selle kohta on eriarvamusi), ei ole sugugi tasakaalus sellega, kuidas valdav enamus oma elu elab.

Lapsed on tänu telekale ja muusika mõjule juba harjunud, et on igasuguseid inimesi maailmas. Ent seda teemat selliselt reklaamida?

Tehke mida tahate, poliitiliselt korrektsed inimesed, kes lubate Peedul ja Eedul pulmi pidada. Ärge ainult pommitage maitselageda, vahest isegi nilbe reklaamiga.

Minu — ja enamuse meist, kindlasti — arvestades pärismaailma statistikaga, „Tuljak“ lõpeb sõnadega - „Taati, memme lastega — laskem elada!”.

Märkmed: