Just arrogantsus on õige sõna — eesti keeles on ta täpselt samuti olemas kui kohalikus keeles, juur ladina keelest arrogantia, mis tähendab ennast teistest tähtsamaks tegema, võimu najal upitama end teistest kõrgemale, valeuhkust enese, mitte üldsuse huvides kasutama. Teisisõnu, kirjeldus, mis demokraatliku riigi poliitikas ei tohiks põhimõtelliselt olla käibel. Või kui, siis mitte kauaks.
Tahvlil ilutseb — kui see õige sõna saaks olla, oma kuulsa viltuse naeratusega, mis lisab ülbusepildile paratamatult palju juurde — Kanada peaminister Jean Chrétien. Käes on tal autonumbriplaat, egoplaat, mis Ontarios on tavanähe. Autonumber on — PM 4 Life — peaminister surmani. Tekst tahvlil on Chrétien — too arrogant, for too long (Chrétien — liiga ülbe, liiga kaua).
Tõsi on, et Chrétieni 4 aastakümmet riiklikus poliitikas on mõnele igavik — poliitikutel on tavaliselt palju lühem eluiga, rahuga võetakse kümme aastat maksumaksja käest “palka”, siis minnakse nii pensionile kui erasektorisse tööle, riigikontakte seal enese huvides tarvitades.
Chrétien on aga erand. Ning võib öelda, et pole teist Kanada poliitikut, kes toob sellise reaktsiooni välja. Üllatav selle tahvli kohta pole mitte see, et see asub Kanadas, vaid Ontarios. Kui USAs kohtab autojuht palju selliseid meeleavaldusi, siis Kanada tavakodaniku iseloomus pole sellise avaliku asja püstitamine kuigi igapäevane.
Paistab aga, et Chrétieni vastu kasvav viha on ületanud Manitoba piiri. Traditsionaalselt Thunder Bay’st Vaikse ookeanini ei sallita seda Ottawa- keskset upsakust, mida Chrétien imehästi on oma patendiks teinud.
Kaaluda tuleb samuti, et möödunud valimistel jäi koju rohkem hääleõigusega inimesi, kui neid, kes valimas käisid. Politoloogid kinnitavad, et Chrétien, rohkem kui keegi teine, on loonud olukorra, kus tavaline kanadalane enam Ottawasse ei usu, on käega löönud, teades, et “enamusega“ saavad satrapid ehk alamametnikud tegutseda nagu soovivad.
Seda kinnitab ajalugu 1990. aastast saadik, kui Chrétien oma esimese “enamuse” sai. Liberaalid pole opositsioonist välja teinud, surunud läbi oma seadused, vilistanud parlamendireeglitele, pole arvestanud demokraatiaga, mis näeb, et vastaspoolt tuleb ikka kuulata.
Jeffery Simpson, Globe & Maili kauaaegne Ottawa kolumnist ja föderaalvalitsuse jälgija leiab oma hiljutises raamatus “The Friendly Dictatorship” (Sõbralik diktatuur), et Ottawas on devolveerunud olukord, mis on maailmas ainulaadne. Ühelgi teisel riigil pole sellist valitsussüsteemi kui Kanadal, tulemuseks, et Chrétienist on tõesti saanud diktaator. Sõbralik ehk küll, aga ainuvõimuga, mees, kes nagu hiljutised olukorrad kinnitavad, teeb, mida tahab, hoolimata alamate nurinast.
Möödunud nädalal aga visati peaministrile pangetäis külma vett näkku, vees ujusid isegi ogalikud. Ka liberaalidest lihtparlamendiliikmetele on Chrétieni ülbus ületanud normaalsuse piiri. 56 rahvaesindajat liitusid opositsiooniga, ja toetasid seadusreforminõuet, mis näeks ette riigikomisjonide liidrite, kantslerite ja muude panjandrumite salajast kinnitamist. Chrétien ei tahtnud seda kuuldagi — ta tahab teada avalikult, nagu Paul Martiniga, kes on ta vaenlased.
Uskumatu lähenemine. Ilmselgelt on võim talle pähe läinud — isegi vastu ei tohi hakata, sealt see arrogantne lähenemine. John Duffy hiljutine raamat “Fights of our Lives” vaatleb lähemalt viit kõige olulisemat valimiskampaaniat möödunud sajandil. Duffy, kauaaegne telgitagune liberaal ei salga oma poolehoidu, kuid kinnitab raudselt, et siin riigis ikka valitsustel on osatähtsus — “Elections matter”. Huvitav raamat toob esile, et siiski kodanikul on määrav osa riigi käekäigus. Nii nagu Diefenbaker ei osanud aru saada riigis valitsevast meeleolust, on aga ka Chrétien oma pilvelossis valitseja. Vahega vaid, et Diefenbakeril olid arvestavad vastased, Chrétienil rahva õnnetuseks pole. Sestap saab Shawinigani lemmikpoeg demokraatia reegleid eirata.
Nii Duffy kui Simpsoni raamatud väärivad lugeja, valija tähelepanu. Loodetavasti tuleb ka diktaatorile mõistus pähe möödunud nädala taustal. Kui juba Ontarios kasvab vastupanu, siis siilgi saab aru, et föderaaltasandil on midagi väga mäda. Sooviks näha reformi — Senatit, mis oleks valitud (mitte peaministri määratud) ja efektiivne. Ameerika süsteemilt saaks palju laenata, ilma et kaotaks kohaliku omapära.
Kui enam kui pool riiki on riigijuhi vastu, siis pole see demokraatia. Kui riigivõim sõltub sellest, kuidas kahes provintsis kümnest parlamendikohti kogutakse, siis ülejäänud kaheksas on teadagi umbusk ja vimm olemas, eriti kui riiki iseloomustab arrogantne ja kõrk Napoleon.
Preeriaprovintsides liigub praegu poliitiline anekdoot, versioon habemega naljast, millel aga enam kui kübeke rahvatuju taga. Chrétien külastab Saskatchewani väikelinna kooli. Pärast seda, kui ta on lubanud igale õpilasele võimaluse temaga koos fotole pääseda, asub ta nende teadmisi kontrollima — on ju liberaalide uhkustamispunkte Kanada kõrge haridustase! Küsib siis lõpuks kolmanda klassi õpilastelt — “mis asi on tragöödia?” Johnny leiab, et siis, kui tema parim sõber kooli ees tänavat ületades auto alla jääb. Chrétien: ei, see on õnnetus, juhtus kogemata. Mary omalt poolt pakub välja selle, et kui koolibussi avarii tõttu hukkuvad pooled kolmanda klassi õpilastest. Chrétien vastu, ei, see on kohutav kadu, aga mitte tragöödia. Koolituba jääb vaikseks. Lõpuks, tagantreast tõuseb kõhklev käsi. Mike pakub välja, et tragöödia oleks siis, kui maksumaksjate rahadega kinnimakstud riigilennuk, peaminister Chrétien pardal, lastakse Cold Lake (Saskatchewanis asuv RCAF lennupolügoon) õhuruumis puruks. Chrétien muheleb. Just nii, Mike. Kuidas sa selle peale tulid? Mike vastab: noh, esiteks, see poleks olnud õnnetus, mis toimus kogemata, teiseks, pole ta kohutav kadu.