Euroopa majanduskriisi nii naljalt ei lahenda, ei abirahadega ega rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu IMF, Rahvusvaheline Valuutafond, ideaalide ega sõnadega. Kui IMF asutati 1944. a Bretton Woodsis, oli eesmärgiks edendada rahvusvahelist kaubandust vahetuskursside püsivuse parandamise teel. Mitte vähemtähtsaks peeti vajadust aidata maksebilansiraskustes liikmesriike fondist toetuse vahetuskursiseisu parandamisega, kas otsese toetusega või muude vahenditega. Teame aga, et Ameerika kröösuspankurid (kes on teadagi rahvusvaheliste ambitsioonidega) oskasid oma ahnusega tekitada majandussurutise, mis muidugi mõjutas kogu maailma riike.
Kuidagi irooniaga pooleks valis Kanada rahandusminister Jim Flaherty just rahvusvahelise tööliste päeva, 1. mai, et avaldada Inglismaa ajalehes The Telegraph seisukohta, et IMF ei tohiks Eurotsoonile fondist toetust anda, sest Euroopa majanduslik olukord ähvardab kogu maailma majandust. Artiklis kirjutas Flaherty (pikima staažiga G7 majandusliidu majandusminister), et Kanada on otsustanud mitte anda lisaressursse Euroopa toetuseks. Ta rõhutas Kanada riiklikku seisukohta, et kõik riigid, kes IMFilt laenu – oleme ausad, see on laen, mitte toetus – taotlevad, peaks võrdse suhtumise osaks saama. Sellega ilmselt mitte Kreeka hiljutisele laenule vihjates, vaid Hispaaniale – ja kaudselt Itaaliale, kahele suuremale eurotsooni liikmele, kelle majandus on vaatamata maailma jõukama majandusliidu rahaühikule lootma jäädes, kõikumas.
Kuigi Flaherty toonitas, et Kanada on 1944. a saadik toetanud IMFi olulist rolli majandusliku stabiilsuse hoidmises, aidates riike, kes oma siseriiklikud valikuvõimalused majanduslikult ammendanud, seda ajaliste piirangute interventsioonide kaudu, pole Euroopa IMFi päästmas. Miks? Sest IMF ei tohiks olla rollis, kus ta vastutab riikide valitsuste otsuste eest. Ja Euroopas on nende riikide nimekiri, kes kõiguvad majandusliku krahhi äärel, hirmuäratav. Pisiriigid Iirid ja Islandid – viimane ei kuulu eurotsooni, aga jäi samuti pankurite ahnuse ohvriks - on kuidagi juba minevikku vajunud – nüüd on aeg suurte, nagu ülalmainitud, käes. Ka Prantsusmaa, kus pööbel ei soovi elustandardi langemist, samas keeldub kompromisse, nt pikemat töönädalat, vähem puhkust tööturu toimejõulisemaks reformimisega, kaalumast, peidab nagu jaanalind pea liiva, lootes, et uue presidendi valimisega saab ennetada seda, mis toimus Kreekas, ja vägagi võimalikult Hispaanias. Kahtlustama peab, kas prantslased teevad kannapöörde, kuna nende vastvalitud president on sotsialist.
Flaherty artikkel on mõtlemapanev – arvestades, et Kanada majandusmootor Ontario, ei ole markantselt paremas olukorras kui Hispaania. Seda kinnitab praegune provintsivalitsus, kes haarab igast õlekõrrest, et tohutut defitsiiti vähendada. Silmapaistvaim näide on arstide nöökimine, soovitades, et nad teeks rohkem tööd, saaks märksa vähem palka, tegutses ühiskonnale terviseravi pakkudes kõrgel tasemel, kuigi rahvastik on nii vananemas kui kasvamas tänu immigratsioonile. Ühesõnaga unelm. Kas peaminister McGuinty oleks nõus 25%-lise palgakärpega? Vaevalt. Aga sellised mured ootavad spetsialiste, just neid tohtreid, keda on kõiki rohkem tarvis perearstide järel. Eriti haiglates.
Kas poliitikud peaks oma sissetuleku markantse vähendamisega eeskuju näitama? Lisaks juurde, et kuigi Flaherty’ga pole alati lihtne nõustuda, siis seisukohavõtt eurotsooni ja IMFi kohta on ainuõige. Lõppude lõpuks on turg, mis otsustab, ja nii on Kanadas juhtunud, vähemalt Alberta näitel, et stiimulprogrammidest on kasu. Ning Kanada föderaalselt, välja arvatud murelaps Ontario, on palju paremas olukorras kui mitmed eurotsooni riigid.
Nii arvatakse ka Eestis. Möödunudreedeses Wall Street Journalis kirjutas Liis Kängsepp, et Eesti ülemkohus asub sel nädalal kaaluma, kas Euroopa majandusstabiilsuse mehhanism, mida ühise lepinguga sõlmiti, on Eesti põhikirja vastane. Mehhanismi kokkulepe on mõeldud kaitsmaks eurotsooni praeguse kriisi ajal. WSJ järgi võib oodata kuni neli kuud, enne kui Ülemkohus oma otsuse langetanud. Seni võivad juba Hispaania ning Prantsusmaa majandusministrid kerjusekotiga IMFi ukse taga anumas olla. Ning mõned arvasid, et eurotsooni astumine aitab Eestil majandussurutisi üle elada. Säh sulle kooki moosiga! Aeg Islandile kolida.
Kanada päevikust. IMF ning eurotsoon
Arvamus
TRENDING
